MITU
Ükskord ma nägin ühte puud (tegelikult olen ma vist rohkem puid näinud, aga See tuli mulle hetkel meelde. Teised polnud nii meeldejäävad? Või ma lihtsalt ei viitsi teiste peale hetkel mõelda. Seepärast, et ma tahan Sellest puust rääkida. Hmm... Nüüd mõtlevad teised puud, need, mida ma veel näinud olen, et neid ei eksisteerigi, kuna ma Neist ei räägi? Uhh...) mille lehed polnudki lehed. Need polnud ka okkad. Sest ta polnud okaspuu. Ta polnud üldsegi selline puu, nagu me oleme harjunud nägema. Ta oli Omamoodi puu.
Aga talle eriti lähedale ei saanud minna. Sest ta kiirgas. Ja silmadel hakkas valus. Panin käed nägemismeeli kasutavate organite ette. Kuid ka see ei aidanud. Mu käed olid ehk liiga õhukesed? Või kiirgus tugev? Või hoopis midagi muud.
Ma seisin seal päris mitu aega. Püüdsin lasta enda silmadel harjuda selle valgusega. Mõne aja pärast ma sain aru, mis puu see oli. See oli Lootusepuu.
Osad Lootused olid puuokste küljes, mitmed maas, mõned lendlemas tuule käes.
Mu Unistus on näha veelkord seda puud ja veenduda et minu Lootuseleht on tugevasti puuoksa küljes kinni. Seepärast ma kannangi endaga alati kaasas PVA liimi potti. Kui sa mulle kunagi tänaval vastu tuled, siis ära naera mu liimipoti suunas, ega küsi Miks ja Kuidas. Lihtsalt naerata ja püüa mõista.
Metsatöll - Ma laulaks seda luguda
| 
Näita ennast