reede, mai 28, 2004 

Ja sa mõtled, kuidas ja millega see auk täita.

Nii mõnedki korrad olen end leidnud ennast vihkamast, et ma kellegi elu olen muutnud. Ja mitte paremuse suunas (nagu mulle on mulje jäänud. Jäetud.). Taaskord olen selle mõtte lainel.

Vihkan neid, kes ajavad plaanid sassi. Plaanid, mis on täiesti loogilised, nende kulg tundub olevat nii enesestmõistetav, et ei oska isegi õudsamas õudusunenäos näha midagi, mis võiks selle kõik omadega sohu ajada. On täpselt teada, mis toimub kahe kuu, ühe aasta, kuue aasta, viiekümneühe aasta pärast. Ja siis lihtsalt selgest taevast tuleb Miski, mis tõmbab eelnevale kriipsu peale. Istud mülkas, jalad sooveest krimpsu tõmbamas, vahid ringihüppavaid sookolle, tuult puulatvades ja pea ei suuda ühtegi mõtet genereerida. Minevik kadus justkui oleks rannas istudes vaadanud laine mõju jalajälgedele, mis alles hetk tagasi olid täiesti olemas ja käegakatsutavad, olevik on vaid mülgas, kus tammud ühe koha peal, sest pole õrna aimugi, kuhu edasi peaks minema. Ja tulevik... Tulevik oli. Nüüd on selle koha peal auk. Hiiglamasuur auk. Ja sa mõtled, kuidas ja millega see auk täita.

Aga ära istu liiga kaua jalgupidi mülkas, võid nohu saada. Julgusta Miskit tema taevasse tagasihüppamise katsete juures või lihtsalt haara tal käest ja lase endale näidata teed soost välja.

 

Different

"how does it feel to be different from me"
-A.L.-

tänan küsimast, päris hea tundub... vahel on raske ja keeruline kuid saab hakkama...

neljapäev, mai 27, 2004 

Paradiis on su nimi?

Vihm. Liiga palju vihma. Märjad jalajäljed märjal tänaval. Ainult Sina näed neid. Suudad mulle otsa vaadates öelda sõna- sõnalt, mida ma mõtlen. Tundub justkui pärast hommikukohvi joomist tõmbad Sa vooluvõrgust kaks akulaadijat välja.

Palun luba mul leida see puzzletükk, mis kevadise suure vihmaga poriloiku kukkus ja sinna ligunema jäi. Ma pole Alice, kes lippaks maailma avastamise tuhinas kõikjale, kuhu võimalik. Suhteliselt veendunud kogemus ütleb, et jäneseurgu hüpates tunneksin poolel teel Vastuseni, kuidas uks lajatatakse kinni ning sel juhul ei aita koputamine ega uksekella piinamine.

Peangi jääma kolkima ja uskuma, et Paradiis on su nimi?

reede, mai 07, 2004 

Tänaöine Tema

Tänaöine uni oli tõeliselt hea, shokeeriv, kahtlane...

... Niih, kus mu pluus on... Kurivaim, kohe peaks ta tulema....
(* vaade aknast ukse juurde)

Issand, millal ma teda viimati nägin? Miljon aega tagasi? Vähemalt!!
Palun tule juba!!! Ma ei jõua enam oodata...
(* Tõmban kardina veidi eemale...)

Sealt ta tulebki! Lapsega? Ma ei teadnudki, et ta lapsevanem on...
(* Hetkeline kohmetus)

Tahaks tormata kohe ukse juurde... EI! Ootan, kui ta uksekella laseb...
Noooh.... Kiiiiiiiiiremini!!!
Lõpuks!!

Nüüd tuleb See Hetk mil me seisame 14 sekundit kohmetuses ja ei tea, mida teha, mida öelda?

Õnneks mitte... Langeme kohe üksteisele kaela... Niiii hea on tunda tema lähedust,
kõik mu sees keerleb, tunnen kuidas kevadised liblikad on tunginud kõhtu ning suures hämmingus ei tea nad kuhu lennata ning tiirutavad edasi-tagasi... Tundub nagu iga tiivalöögiga nad paljunevad...

Poleks iial osanud arvatagi et temast niii palju puudust tundsin...
Mu keha iga rakk kisab tema poole...


MILLE KURADI PÄRAST MA NII TUNNEN?

Kas hetkeolukord tõestab, et kes on mu sisse läinud, see ka sinna jääb? Lihtsalt vahepeal kui ma temaga kokku ei puutu siis need tunded kogunevad teatud karpi hoiule kus tõmmatakse neile ajutine kaitsekile peale mis ei lase lendleval tolmul hävitustööd teha...
Kuid peale mõningast suhtlemist suskab alateadvus oma sõrme kaitsekilest läbi, uurib tekkinud auku, kehitab õlgu ja vaatab, mis juhtuma hakkab...

Teadvus on antud tunded Selle Inimese vastu nii sügavale ära peitnud ja uputanud... Ainus, mis on sellest perioodist tükid säilitanud, on alateadvus, kuid see näitab end vaid magades... Alateadvuses paiknevad Selle Inimese poolt jäetud poolsurnud halud, millest võib leida lähemal uurimisel hõõguvaid osi, mis peale mõneajalist lootusetuna näivat protsessi pea tõstavad ja elumärke näitavad...

Kui ma isegi kaevuksin oma teadvusesse ja püüaksin kõik need pisikesed detailid oma Unenäo Temast taaselustada ja üles otsida, siis see tooks vaid valu, sest tean, et ma jääksingi meie üdini üksteisesse uppumist ootama... Isegi, kui ma temaga kohtuksin, siis ma ei tunnistaks talle, mis ta minu sisse jätnud on ja mis seal elumärke näitavad...

Aga ma ei saa ju temaga kohtuda!! Miks? Sest ma tean, mis tundeid ta minus tekitaks... Kui juba vaid unenägu suutis mind nii suureliselt raputada, siis füüsiliselt teda näha, on mitmekordselt suurem vapustus millest väljatulek oleks õnneks veidi kergem kui protsess, mil teda teadvuses peitsin ja uputasin...

Tunnen end kui
1. mõistatuslik peadisainer Karl filmist "Love Actually".
olen näinud, isegi puudutanud Seda Tunnet kuid nagu näha, on Temal olnud teised huvid... ning mina nende hulka ei kuulu(nud)...
2. Peteri sõber Mark samast filmist.
"Asi on enesealalhoidmises, mõistad?"

Avastasin hiljuti, miks ma armastan korea (ja üldse aasia) muusikat... Neid lugusid kuulates ei saa ma grammigi aru mida lauldakse, kuid see annab vabaduse ise mõelda, mida nad ütlevad... Seetõttu saan silme ette manada just seesuguse loo nagu mulle meeldib...Kui ma saaksin teada, et mõni "minu stsenaariumiga" laul kõneleb hoopis muust, siis poleks seda enam huvitav kuulata...

Sama lugu on ka inimestega... Aga kui ma kallistaks teda NII, nagu see oli unenäos, kas ma tunneksin samamoodi nagu siis? Või tema...? Kas ta tunneks midagi? VÕIBOLLA on tema alateadvuses halud mis näitavad luubi all imepisikesi leegitükke millele on kirjutatud minu nimi? Tegelikkus on aga see, et ma püüan ka selle unenäo koos temaga teadvusesse uputada ning loota, et peagi ei tekita ta minus taas midagi...

Kuid Kunagi ma annan talle teada, kui ainulaadne ja suurepärane ta on... KUNAGI...


george michael - miss sarajevo

Lugemine

  • Hetkel:
  • Camus, Albert "Võõras"
  • Maeterlinck, Maurice "Sinilind"
  • Uspenski, Eduard "Krokodill Gena ja teised muinasjutud"
  • Loe, Erlend "Naiiv.Super."
  • Albee, Edward "Loomaaialugu""

  • Tulevikus:
  • Kane, Sarah "Complete plays"
  • Lessing, Doris "Mara and Dann"
  • Winterson, Jeanette "Kehale kirjutatud"
eXTReMe Tracker