Mõni aeg tagasi nägin ühte (tegelikult küll nägin päris paljusid, aga hetkel peatun Ühel) valimisreklaami. Nagu enamik, oli ka see muutunud minu silmis oma liialdustesse kaldumisega naljakaks.
Lapsevanematel olid võsukesed töö juures kaasas ning töö jäi (pool)tegemata. Ma pole küll näinud ühtegi turvanaist poes lapsevankriga/-käruga ringi jooksmas.
Aga täna!
Raamatukogus oli teenindajal laps kaasas ning see venitas seal pastakat, tahtis ise raamatuid piiksumasinast läbi lasta (ebaõnnestunult, mistõttu ema pidi protseduuri algselt nullseisu viima ning seejärel ise tegema. Või kuidas iganes see süsteem ka pole), ronis tooli peale kui ema hetkeks tõusis, tagasijõudes noomis ema teda üsna valjul häälel, upitas enda pool keret laua peale.
Iseenesest tore, kui laps tahab aidata, aga kui väsinud Mina tahab kiiresti edasi liikuda, siis muutub eelpoolkirjeldatud stseen veidi häirivaks.
Loodan, et see oli 'once in a lifetime' kogemus.
Ma ei ole ju paljunõudlik.
Olen?
Kas ma peaksin hakkama vaatama valimisreklaame kui Tõtt? Et need polegi liialdustesse kalduvad naljasekundid vaid et see ongi Päris Elu?
* punased kindad
