TÄNAV
Kui ühel päeval ärkaks üles ja avastaks et ei mäleta eelnevast elust mitte midagi, kas siis valikud, mida me teeme, on säärased nagu me tegime Varem. Inimesed, kellega hakkame suhtlema, vastavad samadele kriteeriumitele millele Varasemad Inimesed. Ja kõiksugused meeldivad/ebameeldivad objektid (raamatud, filmid, muusika, linnad, kultuuriüritused, söögid).
Ma arvan et kõigepealt püüaks meenutada, mis oli Siis. Et teada kes sa oled? Tundub, et kui enda minevikust midagi ei tea, siis sind polegi justkui varem eksiteerinud?
(Kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta?)
Kahtlane. See mineviku-tuleviku olemise/mitteolemise värk.
Isegi kui ei mäleta (minevikku), tulevik tuleb ikkagi ju. Ilma minevikuta peab enda tuleviku ise üles ehitama, pole tugipunkti minevikust millele toetuda. Seisaks justkui tühjal väljal, kaugemal ees on näha liikumist, detaile, selja taha vaadates on seal vaid kõle lagendik.
Ma mõtlen et kui palju on ettemääratust ja kui palju meie endi valikuid. Kui alustada sellest nn. nullpunktist taaselamist, kas (ja kui suures mahus) siis 10, 20, 30 aasta pärast võiks leida meie elust midagi sarnast eluga, mis meil oli Varem.
Aga äkki valikud, mida me teeme (praeguses hetkes, mil minevik on olemas) on kuidagi seotud meie eelmis(t)e elu(de)ga. Mida otsisime siis Inimestes, seda otsime ka nüüd. Kui keegi võtab meil Praegu jalad nõrgaks, siis ehk ei peaks analüüsima, Miks see nii on, vaid kahtlustama Tema võimalikku eksistentsi meie eelmises elus. Need Inimesed ("jalanõrgastajad") peaksid siis pärast mälukaotust meile ju samamoodi mõjuma. Vastasel juhul on tegu Valikuga mitte Ettemääratusega.
Nüüd tekkis mul Uus Mõte...
Kui me üritame Ettemääratust suruda kasti Valikud, kas siis nad jäävad meid saatma ka järgmises ja ülejärgmises ja üleülejärgmises jne elus kuni me lõpuks tajume et me ei saa nende vastu võidelda?
| 
Näita ennast