Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Ja ta on endiselt kadunud. Sellised sündmused on vaid filmides.
Või see ongi reaalsus? Elu?
Kui nii, siis loodan et elu on vaid mööduv nähtus.

Nüüd on maailma nägemine juba üsna hirmsas staadiumis.

Arvasin enne et see on tingitud kõrvaklappidest või temperatuurist (mis on praeguseks hetkeks minu jaoks lausa madal - 36,5. Ei, mitte miinus. Pluss. Veel).

Käisin isegi väljas mõnda aega.

Aga ei midagi. Keerlemine jätkub. Ennist oli tunne nagu mu karussellile annaks hoogu pisike laps. Mõne tunniga on lapsest sirgunud nooruk.
Ma loodan et ta areng peatub siinkohal. Või siis taandub. Mis oleks veelgi parem.

Põletasin just laualambi pirni läbi. Ikka korraliku särtsatuse ja põrakiga!
Richteri ehmatusskaalal skoorisin 5,8 pügalat üle nulli.

Pea valutab. Ei, ma ei ole haige. Aga see pole täitsa Valu. Rohkem nagu tiirlemine. Kui on hääääästi kõrge palavik ja maailm tiirutab silme ees. Lagi on justkui kummipaela otsas, ründab ja siis tõmmatakse teda tagasi algasendisse.
Eile oli küll korraks 37,9 aga nüüd on tagasi normaalne temperatuur. Võibolla muusika ajab mul pea valutama.
Hommikust peale tiirleb peas üks jupp:
"sobiv hetk on hingata sisse, hmmm, sobiv hetk on hingata välja, huuuuh... "

Laulus on paar kummastavat lauset:
*Maailm hakkab peale jälle. Ühekorraga kõik.
*Mida kivi näeb, sellest tulla võib viimane päev

Ma hetkel veel ei mõista, mida need Tähendavad, aga mulle meeldivad.

The dreams in which I’m dying are the best I’ve ever had...

And the Oscar goes to...
Ohh, ma ei jõua enam ära oodata. Viimased mitu aastat kui tseremooniat üle on kantud, olen Alati vaadanud. Keskkoolis läksin talvkevade teatud esmaspäeval kooli vääääga unisena ja mittemaganuna.
Kas asi oli seda väärt?
Loomulikult!
Ma ju toitun emotsioonidest.
Roberto Benigni toolidel karglemine või Gwyneth Paltrow pisaratemeri või Whoopi Goldbergi sarnasus Kuninganna Elizabethiga filmist Shakespeare in Love.
Iga Gramm on väärtuslik!

Hmmm... Aga kui pärast mälukaotust Mitte Midagi ei mäleta, kuidas siis sõnad ja numbrid selle Mitte Midagi hulka ei kuulu?

[Aitäh Olympic Casino et saatsite mõttetu sõnumi ja mu üles äratasite!]

Kui ühel päeval ärkaks üles ja avastaks et ei mäleta eelnevast elust mitte midagi, kas siis valikud, mida me teeme, on säärased nagu me tegime Varem. Inimesed, kellega hakkame suhtlema, vastavad samadele kriteeriumitele millele Varasemad Inimesed. Ja kõiksugused meeldivad/ebameeldivad objektid (raamatud, filmid, muusika, linnad, kultuuriüritused, söögid).

Ma arvan et kõigepealt püüaks meenutada, mis oli Siis. Et teada kes sa oled? Tundub, et kui enda minevikust midagi ei tea, siis sind polegi justkui varem eksiteerinud?
(Kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta?)
Kahtlane. See mineviku-tuleviku olemise/mitteolemise värk.
Isegi kui ei mäleta (minevikku), tulevik tuleb ikkagi ju. Ilma minevikuta peab enda tuleviku ise üles ehitama, pole tugipunkti minevikust millele toetuda. Seisaks justkui tühjal väljal, kaugemal ees on näha liikumist, detaile, selja taha vaadates on seal vaid kõle lagendik.

Ma mõtlen et kui palju on ettemääratust ja kui palju meie endi valikuid. Kui alustada sellest nn. nullpunktist taaselamist, kas (ja kui suures mahus) siis 10, 20, 30 aasta pärast võiks leida meie elust midagi sarnast eluga, mis meil oli Varem.

Aga äkki valikud, mida me teeme (praeguses hetkes, mil minevik on olemas) on kuidagi seotud meie eelmis(t)e elu(de)ga. Mida otsisime siis Inimestes, seda otsime ka nüüd. Kui keegi võtab meil Praegu jalad nõrgaks, siis ehk ei peaks analüüsima, Miks see nii on, vaid kahtlustama Tema võimalikku eksistentsi meie eelmises elus. Need Inimesed ("jalanõrgastajad") peaksid siis pärast mälukaotust meile ju samamoodi mõjuma. Vastasel juhul on tegu Valikuga mitte Ettemääratusega.

Nüüd tekkis mul Uus Mõte...
Kui me üritame Ettemääratust suruda kasti Valikud, kas siis nad jäävad meid saatma ka järgmises ja ülejärgmises ja üleülejärgmises jne elus kuni me lõpuks tajume et me ei saa nende vastu võidelda?

Vahepeal tahaks KÕIKE ja KORRAGA.
Tahaks süüa ja rattaga sõita ja suve ja jaurata külma tuule käes taaskord hingamisteed valusaks ja Helin-Mari Arderi plaati ja magada ja puhata ja mängida ja lund ja hüpata porilompidesse ja olla mardikas ja närida küüsi ja...
Aga vahepeal. Praegu. On hoopis teistmoodi (Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti).
Pooleldi tahaks, teine pool aga kisab et ei taha. Nullseis.
Ahh...

Nägin unes et olin trummi sees. Ja trummi peal mängiti Michael Jacksoni "Thriller"it.
Olukorra oleks eriti hirmuäratavaks teinud kui pärast loo lõppu oleks Karumõmm hakanud seda kommenteerima ning punkte panema. Ma ei oleks saanud trummi seest kuhugi põgeneda ka. Oleksin olnud nagu osav orav kes jookseb ratta (ehk siis mina trummi) sees ringe. Ja siis oleks üks kutt mu koos trummiga endale ostnud ja tänavale lahti lasknud. Oleksime kõndinud kõrvuti ning joonud Spritet.
Nähh, miks mu uni varem otsa sai!

Hommikul vara ärkamise eelised:
* saab köögi aknast teed lüristades irvitada kuidas ülemise korruse mees oma autot lumest lahti kraabib
* sain just teada loo pealkirja mis mind on viimane nädal aega kummitanud (lugu siis. on kummitanud. mitte pealkiri. sest ma seda ei teadnud. ju. kuidas saakski mitte-eksisteeriv asi kummitada. nagu kummitus? järelikult on kummitus olemas. sest kummitus ei saaks kummitada kui teda poleks olemas)
Old Habits Die Hard - Mick Jagger & Dave Stewart
* kõik on liiga Sürr ja Mõnus. Isegi sokolaadi ei taha!

Kindlasti on veel eeliseid. Aga mu sürr olek hetkel ei suuda teri sõkaldest eraldada. Või midagi säärast.

Aa...
Suurim eelis.
* saab tagasi magama minna. Aga mitte kohe! Siis kandub mu sürrus (eesti keel?) üle unenägudesse. Mida ma ei taha. Need on 79 % ulatuses niigi liiga sellised millest ei saaks isegi psühhiaatrile rääkida. MA EI TAHA SINNA MAJJA MINNA! MITTE PRAEGU!

Huvitav, kas on inimesi, kes tõsimeeli arvavad et nad on Igavad. No mitte ei arva, vaid Teavad.
Ma ei pea silmas egolaksakaid ootavaid persoone, kes halavad enda igavaksoleku üle kuid tegelikult ootavad teiste positiivsusest pakatavat tiraade teemadel
"Ei, sina küll Igav pole!"
"Mis? Sina? Igav? Ahh, ära aja hullu!"
"Kui sina oled Igav, kes siis mina veel olen?".

Isegi sellel absurdihuumorist pakataval planeedil Maa on omad piirid.
Kõik ei saa olla pruunide silmadega, keegi peab olema ka siniste silmadega.
Kõik ei saa olla pikad, keegi peab olema ka lühike.
Kõik ei saa olla kosmonaudid, keegi peab olema ka raamatupidaja.
Realistlikult antud teemale vaadates teab isegi titt et kõik ei saa lihtsalt Huvitavad olla. Keegi peab olema ka Igav.
Kas seda saab DNA koodi uurides teada?
Käejoonte järgi?
Pikkuse?
Igava jutu? (See pole argument, me kõik ajame vahetevahel igavat juttu)

Optimist kisaks hetkel: "Meis kõigis on midagi Huvitavat. Keegi pole üdini Igav!"
Pessimist jauraks vastu: "Kõik on vapustavalt Igavad. Ma pole kohanud Ühtegi inimest kes oleks veidikenegi Huvitav."
Aga mina söön õuna.

Mu internetiühendus teotatistus (teo liikumiskiirus on säärane, nagu ta on. milline siis veel ta tati venimise kiirus on!!).
Olen tõmmanud ühte 4 Megast faili kiirusega 0,3 !!!!!!!! KB/s viimased 45 minutit.
Hetk tagasi kiirus langes.
0,2!!!!!
Seda blogi lehte laadis alla üle 23 minuti. Loomulikult ma suutsin selle aja peale vähemalt 6 korda ära unustada mida kirjutada tahtsin. Ma ei tea, kas see, mida kirjutan, on See, mida ma kirjutama tulin.

Tunnen end justkui aastas 1996 mil internetikiirus tähendaski seda et hommikul
1. panid lehe laadima,
2. läksid kööki,
3. tegid teed,
4. võileiba,
5. lugesid hommikust lehte,
6. tulid korraks tuppa vaatama ega leht ometi alla laadind pole (mida loomulikult polnud),
7. lugesid edasi lehte,
8. käisid koeraga väljas,
9. ajasid naabriga juttu,
10. tegid köögis veel ühe tassi teed,
11. korrastasid raamaturiiuleid ning lõunaks oli leht laadinud end.

Tsiteerin
"Well, we like our Internet slow, okay? We can turn it on, walk around, dance, make a sandwich... with DSL, there's no dancing, no walking, and we'd starve! It'd be all work and no play!"

Inimene on harjumuste ori. Praegu on kõik KIIRESTI ja KOHE!!

(Ohhjussver, kui palju numbreid ma kasutasin. Ühes sissekandes. Teel hukule?)

Air - Playground Love

Hetk tagasi meenus mulle, mida öösel/hommikul unes nägin.
See oli sedalaadi uni, mis mõne aja pärast tekitab deja vu tunde. No et x intervalli möödudes See juhtub, pilgutad silmi ja mõtled et kust seda stseeni juba nähtud on.
Ma püüdsin enne suuri kontrolltöid ja eksameid unes näha ette. Ei õnnestunud. Ma ei tea kas probleem oli keskendumisvõimes (võimetuses?) või lihtsalt ettenägemist ei saa reguleerida.
Väiksena peitust mängides vilgastusid (eesti keel?) mõned kaadrid silme eest mööda. Aga need polnud Need, mida oleks antud mängus saanud tulemuslikult ära kasutada.
Eilne uni tekitas minus Tunde, et see deja vu'stub mõne aja pärast. Aga teema oli vastikult negatiivne. Kõige hullem on seik, et ma ei mäleta enam kellega toimunu juhtub. Tean mõningaid persoone, kes pole Kindlasti seotud.

Auklik ja õõnes on sees.

Whitenoize feat Judy Hayward - Smile On A Dog

Sõber. Müüja. Jooksja.
Täitsa inimlikult kõlavad. Aga naistegelast näitavad sõnad on nii koledad.
Sõbratar. Sõbranna. Müüjatar. Müüjanna. Jooksjatar? Jooksjanna?
Aga isik, kes tundub olevat justkui naissoost-Freud. Freudinna? Freuditar?
Freudinja kõlab:
1. radiolinja miskisugune pakett
2. vanilla ninja uus singel. Või hoopis bändi viies liige? Liigenna?

Blur - Song 2
(Woo-hoo...)

Kui lasteaias vaatasin raamatuid, siis konn tähendaski Konna. Ja päike Päikest. Ja nuttev jõuluvana Nutvat Jõuluvana (hmm, seda ma vist ei näinud, aga kui oleksin, siis arvatavasti sellise tähendusega ta oleks olnud).

Nüüd aga koosneb ümbritsev igasugustest sümbolitest ja tagamõtetest. Pole enam Lihtsust. Tean, muutunud olen mina mitte ümbrus. Seega ma ei saa kedagi peale enda süüdistada. (Kas alati peabki keegi süüdi olema? Veider...)

Kui toetuda poolfaktile (Pool, sest ma pole kindel, et see on Fakt) et kõik ümbritsev on ühenduses (Seega pole Lõpp-Punkti. Pole maailma otsa nagu monty pythoni meaning of life's). Lõpp-punkti mitteolemasolu eeldab et tegu pole sirgjoonelise määrajaga. Siis peaksid kõik detailid Kunagi tagasi tulema ju.

Kunagi näen ma jälle konna Konnana, päikest Päiksena ja nutvat jõuluvana Nutva Jõuluvanana?

Death Cab for Cutie - Expo '86

Üllatunud. Veidi. Kuigi ma Seda ju Teadsin.
Mina olengi rahvamassimaitse(üks sõna?) ekspert? Ootame Kiievini ja näeb kas ma suudan ka seal eelnevalt Seda Lugu ära aimata.
Äkki ma tõesti olen staaritajuja? Niipõnev, niipõnev.
Staaritajuja? Kõlab sama veidralt kui hobulausuja:)
Proovin nüüd.
Tajuda.

Kolmapäev, kui sa suudad enda prioriteetide edetabeli hoida samasugusena, siis ma arvatavasti saan ühel päeval täitsa enda J mida ma ihanud olen viimased mitu aega. No ja boonusena jõuad sa Sinna kuhu soovinud oled. Suurte Meeste (ja ma ei pea silmas hetkel vaid pikkust) maailma.

Müstika, ma mõtlen hetkel kes võiks olla see artist/bänd kes enne Sind lavale astub ja publiku soojaks ajab. Malia? Jamie? ;)
Kui ma Ühel Päeval sirvin Staaride ajakirja, siis Sind vaadates saan ma öelda "Ta pole mitte vaid Fantastiline Laulja vaid Tõeline Kalliskivi kes on eksinud planeedile Maa."

Keegi võiks enda Tajumisandurid minu poole korraks suunata. Kasvõi vaid hetkeks.
Palun...

Masendav.
Hommikul, kui hakkasin magama jääma (see seisund, kus oled voodis pikali, silmad kinni aga pole enam Täitsa Ärkvel, kuid samas ei maga ka veel), nägin poolund. Pooluni on see kus midagi toimuks justkui unes kuid samas kogu ümbritsev on veel mingil määral tajutav ning saab unele isegi kaasa elada. Kui juhtumisi on sedalaadi uni.
Põhimõtteliselt siis selles poolunes eksisteerib nii uni kui ka reaalsus. Aga kuidas seda poolune und nimetatakse? On üldse sõna olemas selle jaoks? Poolune uni on liiga kohmakas ja lohisev väljend.
Igatahes see Teise Etapi (sügavamal paiknev) uni jooksis kokku. Mitte selles mõttes et tegevusi toimus niiii palju et kõik läksid omavahel segamini vaid kiilus kinni.
Ja siis mu reaalsusepoolik arvas et peaks restartima.
Und.

See on see tehnikasajandi inimene!!
Väga jube...

Ma olen kuulnud jutte väikestest poistest (ooo, mu lemmikinimesed! :)) kes mängivad õues sõda, keegi "saab surma", tõuseb püsti ja ütleb: "Mul on 4 elu veel alles ju!". Aga kus jookseb piir nende mängurelvade ja pärisrelvade kasutamise ajal oleva mõttelaadi vahel?
Lapsterroristid, kes lähevad relvaga kooli ja kõmmutavad kaaslased tükkideks, kas ka nemad arvavad nii?

"Tal on ju 5 elu veel!"

Inimesed ei kasuta ju kõiki organeid ja jubinaid mis nende külge on vaikimisi paigaldatud. Aga nende eemaldamine on vahel päris kulukas ning mõned protseduurid isegi võimatud sooritamiseks.
Võiks olla nagu telefoniga, saaks ise valida sellise kesta, mille varustuses olevad atribuudid on sulle endale vajalikud. Nojah, seda ei saa ju sündides teha, siis on maailma võlu nii hämmingusse meid ajanud et mitu aastat ei tule ühtegi sõna meie suust mida keegigi peale pudilõua enda mõistaks.
See atribuutide vahetus võiks toimuda umbes 16-17 aastaselt. Siis on juba mingisugune pilt endast olemas. Mõtlesin veidi. Olenevalt inimesest alates 19 eluaastast laseksin ma neid "kestavahetusi" toimetama hakata.
Näiteks need, kes enda juukseid iga nädal ära nülivad, nad saaksid enda karvakasvu peas reguleerida. Sama lugu ka habemega. Ja jalgadega.
Teine versioon on et teatud töökohtadele minnes saaks lisavarustust juurde. Pikamaa-autojuhtidele näiteks teine tagumik. Või siis liinitöötajatele kaheline komplekt käsi. Ühed väsivad ära, siis panna teised asemele. Senikaua aga need väsinud laadimisse. Järgmist korda ootama.
Nii on võimalik ka "ära kurnatud ja mitte töökorras olevaid" organeid vahetada. Mitte ei pea haiglas järjekorras olema et kellegi teise oma saada. Südant näiteks.
Hmm... Või kui mõne vaikimisi lisatud organi asemele tahaks hoopis midagi muud paigaldada. Näiteks vasaku kõrva asemele veel ühe silma.

Geniaalne, kas pole? :)

Moby - Run On

Täiesti üllatav. Võibolla See ongi geenides. Ja isegi minust saab pikapeale asja.
Ma arvasin siiani et Mõtlemine ja Sõnad ei kuulu meie perekonnas (suguvõsas?) Tugevate [loe: produktiivsete] tegevuste valdkonda.
Peaks vist suguvõsa kokkutulekutel tihedamini (Mul pole õde, seepärast ei käigi? <- Vihje kreisiraadiole) käima. No kurivaimu, mis Geniaalsed Geenid minus veel paikneda võivad. Hmm... kas meil üldse on neid kõukude kogunemisi?
Ühte ma mäletan. Läbi udu. Ei, siis polnud udu. Päike oli. Selles stseenis mida ma mäletan.
Või oli see hoopis kellegi sünnipäev?
Jaanipäev?
Ma kutsun isegi endas seniilsust esile mitte ainult teistes. Deem, kui Osav ma olen!
Nagu orav. Oravad on osavad?
Seda loogikat järgides rebane häbeneb. Või siis eitavas vormingus?

The Futureheads - First Day

U2 Vertigo video on niii Õige. Nii paganama Valusalt Õige.