Mõni kuu tagasi küsiti minult mu vanust. Ja ma ei mäletanud. Arvutasin veidi.
Ma ei tea kellaaegadel veerandit ja kolmveerandit.
Mu arvutamisoskused on üsna piiratud.
Ju ma pole Numbri-Inimene.
Väga lihtne küsimus: "Kui vana sa oled?"
Väga lihtne vastus: 12, 28, 42, 109.
Aga vastusest tulenevad mõtted pole pooltki nii Lihtsad. Imelik... Need on ju lihtsalt numbrid?
Aga ei... Loomulikult pole need Lihtsalt Numbrid!! Need on inimese saavutusi ja tegemisi määravad verstapostid mis on maskeerunud vanuse vormi. 9 aastaselt peab teadma tähestikku peast ja oskama kirjatähti kirjutada. 26eselt kõrgharidusega erudeeritud Tark olema... 36eselt omama vähemalt oma firmat ja kinnisvara juppe siin-seal ning olema hea ema/isa oma lastele. Või andnud bestselleri välja... 52 aastasena olema vanaisa/-ema...
Aga kui ma ei ole nendeks ajajärkudeks midagi säärast saavutanud? Kas mu elu on siis raisku läinud? Mu eksistents on osutunud tühjaks auguks?
Tegelikult võiksid olla hoopis kaootilised Ajaühikud. Poleks Aega sellisel kujul nagu ta hetkel eksisteerib. Aeg eksisteeriks. Aga mitte tulpadena - nädal, kuu, aasta, 73 aastat. Vaid ta liiguks ühtlase massina ning ta liikumine toimub nii vaikselt et me ei pane seda isegi mitte tähele. Iga kord oleksid Ajaühikud erineva pikkusega. Ja nad tulevad siis, kui heaks arvavad. Kuid nende tulekuks peaks valmis olema sest üks on kindel - Nad tuleb! Aga millal? Seda ei tea.
Kahe Ajaühiku vahelist aega peaks kasutama maksimaalselt. Kuna ei tea, millal võib saabuda Viimane Ajaühik. Samas liigne pingutamine muudaks eluprotsessi (ühest Ajaühikust teiseni ja kolmandani jne) tehislikuks ja liiga kunstlikuks.
Pärast iga Ajaühiku lõppu peaks Suure ja Targa Komisjoni ees andma aru enda tegudest. Ja See Komisjon EI koosneks Numbri-Inimestest!
Kui enda tegemistest aru andvas jutus ei leia ühtegi detaili, mille üle võiks äärmiselt Uhke olla, siis see motiveeriks tegutsema et järgmine kord sama olukorda ei tekiks...
five for fighting - 100 years
