Häiriv, kuidas mõni unenägu suudab muutuda nii füüsiliselt valusaks et mõte magamisest on tükiks ajaks kadunud. See koledus, mis mind endasse neelas (veidi vale vorm. Ta neelab endiselt. Isegi nüüd, mil mind ümbritsevad reaalsed detailid, tunnen ma Seda enda ümber/sees), suutis moondada enda tõeliseks. Tõelisemaks, kui ma ise.
Jääb mulje justkui oleks painaja reaalne ja mina hõljuv uni. Kui keegi aevastab kõvasti või raputab Painajat, siis ta ärkab ning ma kaon. Unenäomaale.
Kui see vaid oleks nii ilus. Võimalusel, et mina olen see, mis (justnimelt mis, mitte kes. Sest uni ei saa olla kes) kaob ärgates oleks rahustav. Sest kui ma olen kadunud, ei saa ma tunda endas kõiki neid emotsioone mis hetkel mul magamaminekut takistavad.
Siis oleks Painaja ise painatava rollis.
Jõhker osa minust naerab selle mõtte peale jõhkrat naeru. Naeru, mis lämmatab end ise. See imepisike osa hapnikuga kokkupuutel tõmbab enda ümber olematuse kesta.
Kui ma nüüd mõnda aega loen, kas siis See Uni läheb minu juurest ära? Ta ei jõua enam oodata ning püüab kellegi teise enda võrku?
Ohh, vähemalt ma loodan nii.
Matthew Herbert feat Roisin Murphy - The Night Of The Dancing Flame
