Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Mu teooria on, et KÕIK inimesed on süüüügaval sisemuses (ehk siis tuumas) hullud. Nagu täiesti.
Hull olla tähendabki ju et on oma reaalsus. Seega meil kõigil on see olemas.
Inimesed, kes tituleeritakse hulludeks, on tegelikult need, kes lasevad enda Päris (Ürgsel) Minal paljastuda.

Sündides pannakse selle Ürg-Mina peale teatav kaitsekile. Ning see muutub tugevamaks aja vältel. Tavaliselt.

Aga need, kes tahavad näha kes nad päriselt sisemuses on, kakuvad kile katki.
Nad ei tohi näidata katkist auku. Sest siis nad pole enam Meie vaid Nemad (ehk siis need Teised!). Küsimus ongi selles, et kui kaua neid auke (või siis kinninõelutud auke) suudetakse varjata. Mis on See, mis sunnib käed üles tõstma ja alla andma?

Kaitsekile on sündides seepärast et olla sarnane selle Suure Reaalsusega. Sellega, kus kõik mõistavad üksteist. Räägitakse ühte keelt. Nähakse roosat maja roosana.
Kui seda kilet poleks, siis oleks maailmas kaos.

Iga inimese Päris-Reaalsus on tema enda oma. Tema üksi suudab sellest aru saada. Kui sellest Päris-Reaalsusest saata mõtteid välja, siis kaitsekilest läbi tulles saavad nad teatava impulsi, mis aitab selle mõtte vormida sääraseks et oleks teiste jaoks arusaadav.

Kui aga kile on puruks siis jutt, mida inimene (ehk siis hull) räägib, tundub teiste jaoks seosetu, sürr.

Vahepeal on hetki, mil käitud täiesti kummaliselt. Hullumeelselt.
US-KU-MA-TULT!
Need on hetked, mil satutakse kile selle koha peale, kust see on õhemaks kulunud/jäänudki tugevamaks muutumata.

Sweet Female Attitude - Flowers (Sunship Mix)

Kui telekast tuleb film, siis ta tuleb telekast. Aga kui telekas visata jõkke, siis tuleb film jõest, kui akvaariumisse visata, siis akvaariumist.
Aga kui telekas viia teatrisse, siis on film teatris. Kuid samal ajal telekas. Teatri sees teleka sees.
Teleka sees, mis on teatri sees. Ehk siis kummas ta on? Telekas? Teatris?
Mõlemas?
Teleteatris?

"Kas teist keegi aru sai,
kuhu Kati karu sai.
Kati ilma karuta
on justkui ilma aruta".

Mis paneb meid uskuma et Katil oli üldse karu, mida kaotada? Ehk oli tal jänes mis läks kaotsi. Esmalt hakkas ta nutma jänese kaotsimineku pärast, hiljem aga (kui ta mõistis et otsitakse tema jänese asemel hoopis miskisugust karu) nutunivoo suurenes.

Kas keegi Kati meditsiinilise taustaga on tutvunud? Äkki ta ongi peast nõder. Ka enne "karu" kaotsiminekut.

Või kardab tüdruk karusid ning ainuüksi mõte sellest et talle hakatakse ühte seda looma "pähe määrima", ajas ta omadega täiesti segi?

On hoopistükkis seksistlik lause? Väidetakse, et kui tüdrukult mingi asi ära võtta, on ta ilma aruta. Kas see karu tegi teda targemaks?

Või oli see karu selline küberneetiline karu? Nagu aatomikus? Selline armas ja uimane ning teadis vastust peaaegu kõikidele küsimustele?

Karu oli Kati alter ego?

Wonderwall - In April

... nii palju on vett, et otsa ei näe
ja ujudes lõppeks mul jaks...
Ruja "Teisel pool vett"

Veider. Iga kord kui ma saadan Sealt pilte, panen ma taustaks midagi sellist mis ei reedaks mu Tõelist asukohta. Ja te jääte uskuma. ALATI!

Kummikud ja tumesinised dressipüksid ja sinine lauvärv ja tumedate väljakasvanud juurtega kollakaks blondeeritud juuksed ja ropprõvedad punased huuled ja 84 aasta BMW ja alaarenenud huumorimeel ja lemmiktelesaade "Maie ja Valduri vägitegu".
Siis polegi ju midagi paremat oodata.

"Inimkonnas ei maksa ega tohigi pettuda, sest ma tean ju, et kunagi saabub päev, mil seesama inimkond unustatud väärtused jälle üles leiab."
E. Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister"

Pisike tüdruk, kes bussis mu ees istus ütles 8 minutiliste intervallide järel lauseid a la
"kas me lähme põlvasse?"
"kaua me sõidame veel põlvasse?"
"kas me lähme põlvasse?"
"kas põlva on rohkem tartu või tallinna juures?"
"kas me lähme põlvasse?"

Alguses oli veidi tüütu. Jalg valutas ja mõtted tiirlesid superhelikiirusel siia-sinna-tänna-kaugele-ja-siia-tagasi-ning-jälle-ära.

Aga ühel hetkel kõik muutus. Tüdruk viskas jope laia kaarega endast eemale. Oli kuulda õrna kitarrihelinat mis aja möödudes valjenes. Eespool ridades istunud inimesed pöörasid aeglaselt enda ülakeha minu suunas. Nende suud liikusid. Kuid mu kõrvu täitis endiselt vaid kitarrihelin. Kuulatasin. Hakkas kostma häält. Hakkas kostma tähti. Hakkas kostma sõnu.

Tüdruk mu ees keeras end ümber, tõusis toolile püsti ja korraga kandis ta punast seelikut. Võibolla kandis ta seda ka varem, kuid ma ei pannud lihtsalt tähele?
Ning ta hakkas laulma: "Me lähme Põlvasse"
Ning koor (ehk siis eespool istunud inimesed) mühises
"... vastu ööda, vastu ööda, vastu päeva..."

Peale 3 minutilist ettekannet sama äkki, kui see muusikalietteaste oli alanud, ta ka lõppes. Tüdruk haaras enda eemalevisatud jope taas õlgadele, istus toolile, eespool istunud inimesed pöörasid end traditsioonilistesse istumisasenditesse.
Ning helid sulandusid vaikusesse (vaikus sulandus helidesse?).

Justkui midagi polekski vahepeal juhtunud, mu jalg valutas endiselt ja mõtted tiirlesid superhelikiirusel siia-sinna-tänna-kaugele-ja-siia-tagasi-ning-jälle-ära.

On mingisugused märgid, mida nähes/kuuldes/tundes/nuusutades tekib Veider tunne sisse. Ma ei mõtle magusat kriipivat positiivsele poolele kalduvat veidrat tunnet.
Vaid sellist... Teistsugust. Vastupidist.
Kipitav. Õõnestav. Tampiv.
Ohh, tampiv on jube.
Umbes selline tunne peaks see olema, kui oled tablett ja siis tambitakse sind pulbriks et väiksele lapsele anda.

Hmm... Ma pole varem mõelnudki, mida võivad tunda tabletid või toolid või ajalehed või hambaharjad.

Tänane kevadpäike mõjus mulle just sääraselt negatiivselt veidralt. Ma PEAN tempot tõstma.

Aeg on müstilise mõjuga. See, mis võib ühel hetkel tunduda maailma lõpuna, ajab hiljem naerma.

Aga kes käib korjamas metsa all sirguvaid bussijuhte? Cargobusi tädid?

Mulle meeldis Lomonossovi tänav.

Tädi Rutt ja Tipp ja Täpp ja Kessu ja Tripp ja Hunt Kriimsilm ja Äpu ja Kivivalvur Ropka ja Jänesetütar Maare ja Vanaema Sabiine ja Susi Zuuzi ja Hundipoeg Sulo ja Vanaema Adelheid ja Karutütar Taisi ja Tädi Sofie ja Onu Tik-Tak ja Kasper ja Jesper ja Jonatan ja Tembu ja Vembu ja Vandersellid ja Pätu ja Tammetõru ja Jänku-Juta ja Rebase-Rein ja Karu-Kati ja Karu-Mati ja Mõmmi ja hundikutsikad Uugu ja Uudu ja Pailapsiin ja Leopold ja Teadlane Tarkur ja Pesamuna Hellik ja Dilidon ja Jõumees Jõnnu...

Väike televaataja