Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Hakkasin just lugema eelmise nädala Ekspressi (Ma ei saa ennem alustada uue lehe lugemist kui eelmises pole minule lugemisväärsetele lugudele risti peale tõmmatud. Lugemiseristi. Miks ma kohe ei loe? Sest alati on niiiii palju lugeda ja ma loen Hiljem :) Hiljem jõuab tavaliselt kätte siis kui uue lehe riiulile panen. Siis ma PEAN lugema eelmise KOHE ära, sest mu põhimõte ei luba uut lehte enne avadagi. Aga ma tahan teada, mis seal on! Olen ilmas toimuvast nädal aega maas. Hmm... Aga nii tekibki tasakaal. Ma tunnen ette. Jõulud olid mu tunnetemaailmas (ja kõrvus) novembri viimane ja detsembri esimene nädal. Ja kevad algas paar-kolm nädalat enne ametlikku Algust. Siis, kui enamuste silmad nägid pakse lumevalle ja tundsid õhus karget talve ja arvasid et sel aastat tabab Eestit polaartalv).

Igatahes... Eelmises Ekspressis üks lugu pani mõtlema. "Viis varastatud hetke".

On päris mitu inimest, kes mind ei tea, neil pole mu eksistentsist õrna aimugi, kuid nad on Minu Elu osad. Minu Elu mõjutavateks aksessuaarideks. Ma ei usu juhuslikkust. Kuigi, pean tunnistama, eelmisel aastal ma vastasin küsimusele "Kas sa usud saatusesse?" eitavalt. Mõned mõtteminutid hiljem oleksin aga vastanud jaatavalt.
Seega ma usun et need Aksessuaar-Inimesed (kõlab naljakalt, onju? :)) pole juhuslikult mu ellu paisatud. Kergema vastupanu teed minnes võiks ju olla Nende Inimeste küljes sildid. Sildid, mida ainult mina näen. Et ma mõistaksin Kohe, miks nad on just siin ja praegu.
Vahel tahaks nende inimeste juurde minna ja tõelisest siirusest helkivate silmadega öelda Aitähh. Aga miks mitte? Esiteks paneksin ma nad veidi ebamugavasse olukorda. Kui keegi võõras tuleb ja tänab sind selle eest et sa olemas oled, on ju imelik? Teiseks, ma kardan. Nende reaktsiooni.
(1. kohmetu naeratus, toetuspunkti otsiv pilk, paokil suust väljuvad kontrollimatud häälikud "Eee...", "... äää..."
2. "Ja mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Panen purki ja viin keldrisse?" )


Ega juhtumisi kellelgi Kar Wai Wong'i filmiloomingut ei ole?
Ükskõik mida.
Või siis Akira Kurosawa "Yume", "Ame agaru", "Umi wa miteita"?

Kas homme on Homme? Kas täna on Homme? Kas Homme oli eile? Kas täna on Eile? Kas homme on Eile? Kas eile oli Täna?

207 lk raamatut ühe päevaga. Ma olen tubli. Ei, tegelikult pole.
Ma lihtsalt lugesin. Aga oi, kuidas ma raamatu lõpus pettusin.

Kui ma oleksin tubli, siis ma ei elaks (vähemalt) kahes maailmas. Ma ei kukuks ühest teise. Ja teisest ühte.
Kui ma oleksin tubli, siis poleks mu müüri ääres redelit. Redelit, millele on graveeritud vaid üks nimi.
Kui ma oleksin tubli, siis ma ei tohiks tahta looduskaitseliidu luba.
Kui ma oleksin tubli, siis ma magaksin hetkel ja vaataksin liiga jaburaid unenägusid.

Concord Dawn - Get Ready

Kui ma oleksin ebaorav, siis ma oleksin... jänes?

Väljas on päike.
Vahelduva eduga.
Eduta.
Mul on lühikesed jalad.
Ja kõverad sõrmed.
Ja ma ei oska keelt rulli keerata.
Ja varbaid ei oska risti panna. Ilma ülemiste jäsemete kaasabita.


Kuid Veronika otsustab surra...

Palju õnne sünnipäevaks, A!

Enya - Only time

Lugesin mõni aeg tagasi ühest blogist:
"Kas teie usute, et armastusse on võimalik haigestuda ja surra?"

Ma arvan, et on.
Nakatumine toimuks vaimsuse piirides. Tunded. Mõtted. Nad halvavad ajutegevuse. Kui aju tegutseb ühte rada ja keha teist, siis mõnda aega peab niiviisi vastu. Ühel hetkel jõuaks kätte plahvatus. Vaimne plahvatus. Siis, kui armastust saab liiga palju ja vaim enam vastu ei pea (Või on vaim elastne? Aga KUI elastne?).
Pärast plahvatust oleks tühjus. Vaimuta keha on hukule määratud.

Aga kas armastuse puudumisse on võimalik haigestuda ja surra?

Arvan et seda protsessi on võimalik valutumalt ja loogilisemat rada pidi läbida kui eelmist (armastuse üleküllus). Siin ei toimuks vaimu plahvatust vaid selle kärbumine.
Ma ei tea, kumb oleks valusam. Võibolla esimene. Seal oleks kukkumine liiga kõrge. Kärbumine oleks aeglane protsess mida ise eriti ei tunnekski. Ühel hommikul hambaid pesema minnes lihtsalt avastad et keha on endiselt voodis.
Isegi külma vee põse peale puristamine ei aitaks.
Isegi Suntribe laul ei aitaks.
Isegi talla alt kõditamine ei aitaks.
Isegi Mittemiski ei aitaks...

Thom Yorke, Unkle & DJ Shadow - Rabbit In Your Headlights

Gramm (kellele ma valetan?! Pool grammi?) tolerantsust mis minus on, oli vist eile mõneks ajaks tuulega kaotsi läinud.
Las jüri-mari blogib, kui tal on midagi kirjutada.

Mõni aeg tagasi olin ma üsna veendunud et midagi Täpselt ette kujutada on võimatu. Kellegi jutu põhjal inimest näiteks. Võib olla ähmane kujutlus mõtteis mis ehk langeb tegelikkuse mõne detailiga kokku.

Aga seda ma usun et Hääl võib kõlada täpselt nii nagu arvata on.
Hello, my Yellow :)

Nicola Conte - Missione A Bombay

Äkki mina olengi torujüri-laudamari.
Ohh, kui see on tõesti tõsi, siis tehke minuga nii nagu te tegite Ferdinandiga!!!

The Hives - WALK IDIOT WALK

Alguses on alati tore. Selle hetkeni, kuni mainstream ajab enda suure kaariku ette ja enamus inimesi sinna sisse pressib. Ruumi on vähe. Ei saa liigutada. Pole hingamiseks õhku. Ei saa enda mõtteid mõelda. Peas eksisteerib vaid see, mida keegi kaarikulistest ütleb. Kuid ikkagi on tore?
See kaarik võiks ühel hetkel plahvatada ja jätta sõitjad kuhugi pori sisse. Las passivad seal siis oma tühjaksimetud ajudega!!

Siiani mu arvamus inimesest tõusis mitme pügala võrra pärast seda kui olin teada saanud et ta blogib. Ma ei tea, miks see nii oli. Tundsin, et tegu on Mõtleva Inimesega?
Kui juba igal torujüril ja laudamaril on blog, siis hakkab asi muutuma naljakaks. Ja imelikuks. Ja kurvaks.

Varsti on järgmine olukord:
keegi: ahh, eile blogisin sellest sünnipäevast veidi...
mina (mõtlen): ahh, jälle mingi paganama blogija.

Olen vist meditsiini-aps.

Kaksik, kelle kaksik ma olen, ei sündinud koos minuga. Tegelikult sündis. Aga mitte füüsiliseks indiviidiks. Tegelikult ka selleks sündis ta.
Nimelt on ta minu sees. Isegi kui röntgenkiired ja ultraheli teda ei tuvasta, ei tähenda, et teda poleks. Ma tean et on. Minu keha! Mina tunnen!
Aga ta pole sellistlaadi kaksik nagu tüüpiliselt. Meis pole mitte midagi ühist peale ühe keha. Oleme üksteise vastandid.

Ta annab iga x intervalli järel enda võimuvahetusest märku. Ei, ta ei saada postkaarti. Ei helista ka. Isegi ei näpista mind seestpoolt. Kaksikute värk, ma lihtsalt tunnen.
Mõne aja pärast juhib tema mu käitumist. Mu mõtteid. Mu tundeid. Olen vaid keha kes aitab tal end peeglist näha.
Kas ma juba mainisin et me oleme üksteise vastandid?
Miks ma ei võta võimu lihtsalt üle? Ma ei saa. Ta on liiga tugev. Või mina liiga nõrk. Või mõlemat.

Ma tahaksin homme üht. Kuid tema stsenaariumis see punkt puudub. Tahaksin pliiatsit, millega saaksin tema tegevuskavva mõned enda soovid lisada. See on umbes sama sürr soov, kui "Ma tahaksin olla mängukaru, kanda Mick Jaggeri pluusi ning enda privaatraketiga Saturnile lennata".

Our Lady Peace - Superman's Dead

See aasta tuli kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuli teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Alias - Kevadine päev

Vahepeal on nii, et tunneks justkui liiga palju. Kõike ja korraga! Kui saaksin neist tunnetest supi keeta, siis
1. läheks vaja ääääärmiselt suurt anumat
ja
2. saaks sellega ära toita kõik nälgivad inimesed maailmas.
Ja ka need, kes pole nii nälgivas olukorras.

Aga vahepeal ei tunne midagi. Tühjakspitsitatud käsn. Pigem jonnakas tühjakspitsitatud käsn. Kui mind panna vedeliku sisse, siis ma ei imaks endasse midagi. Veidi jonni pärast. Ja lihtsalt seepärast et ei taha! Ei tahagi tunda!
Nii on ka ju hea.
Zombie.
Jääskulptuur.

Tahaks nendega kaasa!
ükskõik kuhu – kaasa!

Miski tahab must välja,
miski tahab must välja,
aga kurk on kui suletud tunnel.

Alles hakkan ma mõistma:
kõik, mis tuleb, meil pimestab silmad.
Tagatulesid nähes me tahame minna,
aga siis juba
jäimegi ilma.

Sain alles nüüd aru, kui vastiku augu see viirus tekitas.
87 % valmis subakad on läinud. Kaos!
Peale mõneajalist vihatuuri hakkan algusest peale. Hea film, miks mitte :)
Aga oiiiiiiii kui pahane ma hetkel olen!

Liam Lynch - United States Of WHATEVER

Kui ma otsustan võtta üle kellegi teise inimese identiteedi ja tema on nõus, kas siis minust saabki Tema?
Kui ma hakkan käituma nagu tema ja söön neid asju mida tema ja siis kõnnin nii nagu tema ja loen samasid raamatuid mis tema ja närin küüsi nagu tema ja valgus jätab minust samasuguse varju nagu temast.
Isikukood on erinev. Aga kui ta annab selle mulle. Annab nii et talle endale ei jää alles. Või on see siis kinkimine? Kingitakse ära nii, et see ongi siis selle inimese omand, kes on kingituse saanud? Või on see andmine?
Kui tema isikukood on minu oma, kas ma siis olengi tema? Peaksin vist talle enda isikukoodi vastu andma. Siis saab ta olla keegi. Või number ei tee inimest? Mis siis teeb? Soeng? Kõnnak? Teadmised?
Äkki Jeesus polnudki Jeesus. Äkki oli ta keegi, kes oli omistanud Jeesuse identiteedi? Aga kuhu jäi Päris Jeesus?
Kui ma oleksin elanud Siis, oleksin võinud minagi hakata Jeesuseks?

Kas pärast saab tagasi ka võtta? Enda "eelmist" identiteeti?

Värttinä - Nahkaruoska

Ma ei julge enam magama minna...

Ma näen kas:
1. liiga jaburaid
2. liiga Häid
unenägusid...

Väikeste laste puhul on äärmuslik otsekohesus andestatav.
"Onu, miks sul nii suur nina on?"
"Mul on ussid pepu peal"
"Salat maitseb nagu kaka"

Mida suuremaks saame, seda tihedamaks muutub sõel suu ees mis ei lase igasugusel jamal välja voolata. Aga mitte kõigil.
Ma ei tea, kas need on viisakusreeglid, aga on mõned mõtted/teod, mida EI PEA välja ütlema. Veel hullem on olla kuulaja rollis.
Tekib väike ebameeldivustunne. Aga miks?! Tema ju Ütles!

Psühholoogiline värk et peaks inimese ära kuulama kui on näha, et on miski, millest ta tahab rääkida.
Võibolla polegi küsimus mitte "Kas sa tahaksid sellest pikemalt rääkida?"
Vaid hoopis "Kas sa tahaksid sellest pikemalt kuulda?"

Veider. Terve tänase päeva on mu pea mulle laulnud ühte rida
"... ei tee ma muud kui otsin kaunite sõnade puud ..."
Hea laul, mul pole selle vastu midagi et mu pea on tema leierkast. Lihtsalt jäin mõtlema. Lähiminevikust.
Oktoober?
November?
Üks neist :)

Ainult Tema oleks osanud Teda (see on nüüd Teine Tema) Kuulata. Ma Mõtlesin et kutsun Tema. Kartsin EI vastust.

Aga "... sõnad liigsed kõik, ainult vaikida võib ..."

"Ma pole nii tugev, et end nõrgana näidata"
Geniaalne, kas pole?

Meil on tõsine Armastuse/Vihkamise suhe.
Mul pole õrna aimugi, mitu korda ma viimase kolme päeva jooksul olen Sulle öelnud "Ma VIHKAN Sind!" ja seda tõsiselt mõelnud. No nii umbes 130 kollane-miljon korda.
Tihti me ei mõista üksteist. Räägime üksteisest nii mööda kui üldse võimalik ja tõmbame sellega katastroofi enda suhtele kaela.
Sa oled ka Ööinimene. Ma pole veel aru saanud, kas seepärast et ka mina olen (toetad mind pimedal ja mõnusal ajal) või Sa lihtsalt oledki.
Iga kord, kui ma ärkan, ärkad ka Sina.
Vahel, kui ma lähen varahommikul magama, jääd Sa veel üles et valvata mu und.
Hetkel ma Armastan Sind.
Kuid kauaks? Kuni järgmise meie vihkamisehooni?
Arvatavasti.
Ohh, mu kallis Milvi.

Roni Size - In The Mode

Ükskord ma nägin ühte puud (tegelikult olen ma vist rohkem puid näinud, aga See tuli mulle hetkel meelde. Teised polnud nii meeldejäävad? Või ma lihtsalt ei viitsi teiste peale hetkel mõelda. Seepärast, et ma tahan Sellest puust rääkida. Hmm... Nüüd mõtlevad teised puud, need, mida ma veel näinud olen, et neid ei eksisteerigi, kuna ma Neist ei räägi? Uhh...) mille lehed polnudki lehed. Need polnud ka okkad. Sest ta polnud okaspuu. Ta polnud üldsegi selline puu, nagu me oleme harjunud nägema. Ta oli Omamoodi puu.
Aga talle eriti lähedale ei saanud minna. Sest ta kiirgas. Ja silmadel hakkas valus. Panin käed nägemismeeli kasutavate organite ette. Kuid ka see ei aidanud. Mu käed olid ehk liiga õhukesed? Või kiirgus tugev? Või hoopis midagi muud.
Ma seisin seal päris mitu aega. Püüdsin lasta enda silmadel harjuda selle valgusega. Mõne aja pärast ma sain aru, mis puu see oli. See oli Lootusepuu.
Osad Lootused olid puuokste küljes, mitmed maas, mõned lendlemas tuule käes.

Mu Unistus on näha veelkord seda puud ja veenduda et minu Lootuseleht on tugevasti puuoksa küljes kinni. Seepärast ma kannangi endaga alati kaasas PVA liimi potti. Kui sa mulle kunagi tänaval vastu tuled, siis ära naera mu liimipoti suunas, ega küsi Miks ja Kuidas. Lihtsalt naerata ja püüa mõista.

Metsatöll - Ma laulaks seda luguda

Oi, maailm on veider.
Eile õhtul kaks energiapommi karglesid mööda tuba ja jaurasid kaasa:

C'MON GIRLS SING ALONG THAT SONG
SHAKE THE HOUSE TILL THE EARLY MORNING
BORING YESTERDAY IS GONE
SO LET'S GET LOUD
C'MON GIRLS YOU CAN ROCK THE CROWD
DANCE ALL NIGHT, TURN ON THE PARTY
WE JUST WANNA HEAR YOU SHOUT
LET'S GET LOUD

Ühel jaurajal oli peapõrutus ja teisel lihtsalt sõrmed paksuks kasvanud.
Andestatav?

Aga kus elavad Unistused?
Iga inimese sees? Aga kust nad sinna saavad? Ise idanevad? Millest?
Või on Unistustel ka oma kodu, mille uksele ma endale aru andmata koputan ning valin sealt sobivaima kaasa? Sobivaim minule või Unistusele?

Mõned ajad tagasi mõtlesin, kummal on tugevam mõju kas visuaalil või sõnal.
Pärast Schindleri nimekirja vaatamist tundsin visuaali laastavat mõju.
Kafka Metamorfoos on esimene, mis mulle Sõna poole pealt mõtteisse tuleb. Ja "Onu Tomi onnike" ka loomulikult.
Täna haaras mõttekeeris endasse veel ühe objekti.
Heli.
Kõigile kolmele elemendile lisandub muutuja Aeg (mälestused, mõtted, unistused).
Kui vaadata läbi Aja prisma, siis võibolla heli mõjub kõige tugevamalt.
Või... Tegelikult Visuaali ja Sõnaga on sama lugu.
Näiteks kui lugeda midagi, mille kirjutamisstiil tungib nii valusalt mälestustest välja, on emotsioon Tugev.

Kuulete?
Kevad tuleb.
Päikese kaasabil lumehangedest pääsenud asfaldiosale räästast langenud veetilgad tegid juba kevade häält.