Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Ja ma ei näinudki Seda mida ma ootasin juba mitu aega.
Võistluslaul nr. 10. "Let's Get Loud ".
Aga Hüljes? Kuhu see kadus? Või ma sain millestki valesti aru?
Ma ootasin laulu eestikeelset tõlget.
Või oli see tõlkimiseks liiga raske pähkel et võeti hoopis Uus Laul?
Pealkiri polnud piisavalt kunnaline? :)

Hmm... Aga kolm... Vist jah kolm. Lugu meeldisid.
See võidulaul on huvitav.
Meenutab küll ühte varasemat katsetust. Tookord ei pääsenud lugu Lõppvooru ehk siis nüüd veab.

Laulul peaks olema veenev toime. Ma peaksin jääma uskuma, et see, mida lauldakse, seda ka mõeldakse. On ju nii?
Aga mida ma usun kui lauldakse "... rokime ja rokime ja naabriga räpime..." (vähesel määral muudetud tsitaat Eesti Hea Muusika varasalvest) ning samal ajal kehakeel räägib "...istun tare tagatoas ja ketran villa...".
Või see ongi selline psühholoogiline värk? Keha räägib üht ja suu vatrab teist? Aetakse inimesed segadusse.
Ootan huviga järgmist nädalavahetust et näha katse tulemust.

Kõige rohkem meeldis aga see lugu mis oli täitsa Lõpus. Siis, kui jooksid saate tegijate nimed.

Ei taha analüüsimist kas nii oleks ikka Kõige Parem. Või et kas saaks kuidagi teisiti.
Konkreetsus.
Ja Kohe.

Me Mõtleme et pärast Otsuse langetamist saabki nii olema. Sõltuvusevaba.
Kas ka me sisemus tunneb sedasi? Ta ei kisa vaikides üksteise poole?

Kumb piinlemine on hullem? See Vaikiv allasurutud või Sõltuvusekestas magus-valusas-mõrus-kleepuvas massis pooltervik olek?

Mul on üsna palju raamatuid hetkel lugemisjärge ootamas. Püüan nende kaasabil esimestest raskeimatest tõketest end üle pressida. Või alt. Või jooksen edasi, tõke kaenlas.
Ma ei tea.
Kuidas ja kas me saame sellega hakkama.
Aga kas me PÄRISELT tahame seda?

<- ääremärkus ->

Esimene Plaan on 4 päeva internetist end eemal hoida.
Tappev.
Eks ma panen kirja kui palju ma Portisheadi kuulan.

Teatraalsust meie ümber on palju rohkem kui algselt arvata võiks.
Kui ühel hetkel jääda lihtsalt seisma/istuma ja jälgida seda, siis võib tõesti öelda "Me kõik oleme näitlejad kolossaalses etenduses "Elu". Ainus erinevus on see, et meile on unustatud anda stsenaarium.".

Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis... Ma vahel valan mahla klaasi säärase liigutusega justkui oleksin ma suuuuurel laval ja mind jälgivad vägamitmed silmapaarid ning ma püüan antud liigutusega anda edasi emotsioonidevoogu minus.
Aga ma ei tee seda teadlikult. Hilisemal vaatlusel minevikku ma alles märkan. Oma tegevust.
Ma loodan et ma pole ainuke. Kes nii teeb. Muidu hakkab mul praegu väga imelik ja kõhe.
Imelikum ja kõhedam kui tavaliselt.

Huvitav, kas sellest ettekirjutatud rollist on võimalik ka välja astuda? Või oli stsenaarium varem olemas ja meid tehti sellele vastavaks?

Ravi Shankar - Fire Night

Onu Freud rääkis et unenägudes tegutseb alateadvus ning annab meile läbi pilt-detailide endast märku.
Mind häirib et ta (alateadvus) saab end nähtavaks teha kasutades vaid piiratud koguses dekoratsioone. No et Kohad kus Midagi toimub, on need, mida ma tean. Mis eksisteerivad minu peas. Need, kus ma olen käinud, mida näinud.
Irreaalsed ja õrnalt absurdsed on "stseenid" kus kohtuvad omavahel Võõrad dekoratsioonid. Aeg ja Ruum on sassi läinud.
Sürr.
Hetk pärast ärkamist võiks iga kord kuulda peas laululõiku
"... kõik on võimalik..."

Aga mitte nende koleõudsate unenägude järel. Siis võiks olla...
"... it's just a Dream...".
Sellise häälega lauldud kui Bluri "Tender"is
"... love's the Greatest thing..."

JILL SCOTT - Beautifully Human: Words & Sounds 2

On olemas inimesi, kes Näevad. Need, kes vaatavad oma kuuli sisse ja annavad vastuseid inimestelt, kellelt me ise enam neid ei kuule. Ma ei usu et asi on antud juhul Uskumises.
Kõik lihtsalt ei Näe.
Paratamatus.
Miskipärast arvatakse et antud inimesed on Geneetilise Apsuga. Aga äkki oleme meie? Meie, kes me ei Näe. Inimesi, keda on vähem, tembeldatakse kergekäelisemalt Ebamääraste-Teistsuguste-Nende kasti kuuluvateks.
Nemad on Imelikud. Meie ei ole.
Nemad kuulevad Hääli. Meie ei kuule.
Nemad Näevad. Meie ei Näe.

On olemas ka Konkreetsed Nemad ja Meied.
Nemad, kes oskavad metsasarvest kuulatavat heli välja puhkuda.
Meie, kes joome ananassimahla.
Nemad, kes teavad mida tähendab veterinaarparasitoloogia.

Aga Teadjad? Kas nad Teavad Kõike? Ka seda, mida püütakse nende eest varjata? Või nad Teavad, et Seda püütakse varjata ning näitavad siis et nad ei Tea?

marR - puhas lumi

Lõunarindel muutusteta:

* Ma ei saa suu kaudu peaaegu üldse enam hingata (sügavalt hingamine on igasuguseid teid pidi välistatud).
* Ma pean ülakeha liigutamiseks valima Väga Aeglase tempo ning Väga Täpse suuna.
* Poole tunni (või 13 minutit oli see aeg?) jooksul vähemalt korra käib hingamisteedest läbi Metsik Valu mis sunnib keha kägarasse tõmbama sest muidu ei suuda seda hoogu ära kannatada.
* Aaaa, ja kas ma juba mainisin et 24/7 valutab kogu kupatus alates mandlitest kuni ~ 28 cm allapoole? No ma mainin siis.
* Ja ma ei saa naerda.
* Ega aevastada

Positiivne:
* Palavikku ei ole!
Veel?

Tänane tarkusetera:
Kui olla väljas lagendikulise koha peal, kolekülma tuule ja külma käes, siis pole soovitav laulda ja kisada.

Tulemus selgub paari päeva jooksul. Variante on vähe.
* bronhiit
* kopsupõletik
(mis tähendaks mu esimest Päris Haigeks jäämist selle sügis-talve hooaja vältel)
* Death Clock eksis.

Kas Vale on konstantne?
No selles mõttes et Vaid Ühe Väärtuseline. Või on ta muutuv? Ajas? Ruumis? Inimsuhetes? Milleski veel?
Juhtumeid, mil valetatakse, on väga erinevaid. Isegi selliseid mida mõistab võibolla vaid akti sooritaja. Kui temagi.

Valetatakse, kuna Tõde ei pruugi olla aktsepteeritav teiste poolt.
Valetatakse, kuna hoolitakse. Armastatakse. Selline vale ei saa kvalifitseeruda negatiivsesse klassi ju. Kui Vale eesmärgid on üllad, siis on vale õigustatud. Või mitte?
Kuid kui jagada kõik eestikeelsed tegusõnad positiivseteks ja negatiivseteks, siis valetama on selles viimases loetelus.

N.O.H.A. - Balkan Hot Step

Tänane tarkusetera:
Nudge'i ja keeksi, muud vist ei teekski.

Avastasin et Eestis tehakse super Muusikat.

Tahan Helin-Mari Arderi plaaaaaati.

Mul on jälle vist sidruniüledoos.

Vähemalt nii arvab Death Clock.
Oiiiiiiiiii kui pahane ma interneti peale olen kui see peaks varem juhtuma!!

Ja miks ma arvasin et Lewis Carroll on naine? Täitsa päriselt arvasin. Kui ma poleks tema pilti hetk tagasi näinud, siis ma arvaks edasi.
Ellen Niit ikka on naine onju?

Ma vist olen sõltuvuses. Blogidest. Või siis inimeste mõtetest.
See on nagu reidiga. Vaatad kedagi tuttavat, siis neid, kes teda kommenteerinud on, kes kommenteerijad kommenteerinud on jne. Nii olen jõudnud paari huvipakkuva blogini. Loen neid. Tihti. Ja ma Ootan uusi sissekandeid. Janunen nende järele. Mul pole õrna aimugi kes need inimesed on kelle kirjutised/tegevused/mõtted mind lummavad. Ma ei tea neist peaaegu mitte midagi. Peale selle, mida ma blogist teada olen saanud. Nad võivad olla kesiganes. Massimõrvarid. Keskealised keemiliselt ärarikutud juustega pereemad kes elavad enda fantaasiaid blogitamisega välja. Teismelised, kes arvavad et kogu maailma äng on neile suunatud. See võib olla kasvõi president.
Kukk või kana, noor või vana?

Aga huvitav on. Mulle meeldib teada. Igasuguseid asju. Kasvõi (esmapilgul) tõeliselt tühiseid ja mõttetuid.

Ma arvan et kuna ma pole kass, siis Uudishimu mind ei saa tappa.
Aga äkki olen ma tegelikult Ferdinand?

Kas on olemas selline mõiste nagu "mõtete taastöötlemine"?

Aga seda (mõtete taastöötlemist) me ju teeme. Keegi annab teada millestki mida ta mõtleb (selleks hetkeks on mõte tegelikult juba öeldu. ja kirjutades kirjutatu. kuid algselt oli see Mõte), siis see mõte tekitab minus mõtlemise protsessi. Kui ma nüüd enda Selle Mõtte (mille ma algselt kelleltki seiselt olin endasse imenud) väljastan, siis saab võibolla keegi teine mõttealge. Ja nii edasi.

Iga kord, kui ma arvan et Mõtlen midagi täiesti uut ja originaalset, siis tegelikult võib ta kuskilt kauget teed pidi mu enda Igivana Mõte olla.

Iga Uus on hästiunustatud Vana? Ju siis...

Kas teil pole vahepeal nii et paned ühe loo winampisse ja vägamitme aja möödudes avastad et pole sinna midagi juurde lisanud ning vaid seda Ühte Kuulanud?

Mõtlesin just ühel varasemal teemal.
Veel jubedam oleks ju 13 aastasena 29 välja näha. Ja keskkooli lõpuaktusel küsiks keegi kohaletulnutest minu suunas viibates "Kelle ema see on?".
Või veel õudsam - klassipilti tehes fotograaf vaataks otsa ja hüüaks "Ei, praegu ei tee koos vanematega! Ainult õpilased!"

Jah, ma olen Õnnelik et näen titt välja.

Butch Cassidy Sound System - Rudi

Inimesed muutuvad. Iga hetkega.
Sellel inimesel, kes ma olen nüüd, pole eriti midagi ühist (peale sama nime) inimesega, kes ma olin/olevat olnud 2 aastasena. Just nimelt olevat olnud. Sest ma ei mäleta ise seda. Kui ma vaatan pilte, siis ma näen Seda Mind. Aga ma ei mäleta ikkagi. Mitte et ma ei tahaks. Lihtsalt.
Ja 10 aasta pärast olen ma hoopis teine Mina. Kas ma siis praegust mäletan? Aga siis, kui vaatan pilte? Mida üldse peakski mäletama? Emotsioone? Üksikuid mäletamisväärseid kaadreid? Lõhnu? Midagi veel?
Tunded on need, mis ajas ei muutu. Muutuvad vaid hilisemad seisukohad antud valdkonnas.
Lõhnal on palju suurem mõju meile kui me oskame aimatagi. Ma mäletan täpselt kuidas lõhnas oranz rebane (ei, see polnud orav. kuigi teda andis selliseid vormida) mille oli toonud jõuluvana sel ajal kui me olime kirikus. Sinna on tõeliselt mitupalju aega tagasi. Aga kui ma tunnen seda lõhna, siis ma olen mõtteis Täpselt Seal. Istun tugitooli käsitoe peal, näen kuidas vanaema tuleb köögist ja on sama üllatunud, kui kuuleb jõuluvana külaskäigust, kui minagi.
Ja Ühe huulepulga lõhn toob endiselt mulle kõhtu liblikad. Ilma Selle Lõhnata ma arvatavasti ei mäletaks olnust Seda Tõelist ja Ehedat Emotsiooni.
Aeg muudab ka inimestevahelist olulisusenivood. Millest mul on kahju. Vaatasin just fotosid. Ühel perioodil oli mu Parimaks Sõbraks minu majas elanud Riina.
Ma ei mäleta temast enam eriti palju.
Ei mäleta ta juuksevärvi.
Ei mäleta ta häält.
Ei mäleta mis talle meeldis, mis mitte.
Tal oli vend. Noorem. Ott? Tanel? Midagi D tähega algavat? Martin? Oli jaaa Martin. Või? Ei, ma ei tea.
Kapist albumit otsides leidsin rihma. Selle rihma millega ma kerepeale sain. Hetk tagasi ma ei mäletanud et midagi säärast üldse juhtunud oleks olnud. Nüüd tean. Väga täpselt. Valu mäletan. Isegi seda t-särki mäletan mis mul seljas oli sel hetkel. Mäletan isegi seda kui tugevasti ma enda peos pitsitasin särgi alaäärt.
Ma ei taha Mitte-Mäletada osasid inimesi keda ma tean Hetkel. Ma ei taha et nende keskmine nimi poleks enam Õhk. Vähemalt kolm neist ei kao. Ma näen neid. Kuulsate ja edukate ajakirjades. Ühest muusika lehekülgedel, teisest fotokunsti ja kolmandast spordi.
Kardan. Kardan et kaob meievaheline tähtsusetase. Kas ma saaksin seda muuta? Ma ei tea.

You became a model and I became less than I was before. Now I only meet you on the walls.

ERA - Don't You Forget

euro blokk says:
sa oled mu iidol

Egolaks!

Lamb - Softly

Inimesed ei karda mitte surma/surra.
Nad kardavad enam mitte elusolemist.

Kunst, kirjandus, muusika, lapsed on inimelu Igavikulisele teele viivaks jõuks. Jäljed lumel jäävad. Isegi siis kui lumi sulab, on nad seal. Olemas.
Nende eluaja kestus sõltub jälje astumise raskusest, inimeste hulgast kelle liiklemistrajektoori mõjutavad antud jalatallakujulised märgid ning mõningatest ettenägematutest välisteguritest (maavärin, üleujutus).

US3 - Cantaloop (Soul Mix)

Bad, bad server. No donut for you
No mõelge uus slogan välja! See vana hakkab juba ära tüütama.

Umbes 97 % juhtudel näen ma just seda lauset.
Või see ongi lehe point?
Dieedipidamisest inimesi eemale peletada? Dieedipidamise kommuunide reklaam?
See polegi isegi varjatud psühholoogia. Täiesti avalik.
Aga nad võiksid teha nii nagu Coca (ma võin eksida hetkel firmaga aga minu mäletamist mööda oli just see ettevõte) mitmed mitmed aastad tagasi. Lisasid filmidesse kaadrite vahele ühe kaadri enda tootega. Silm seda ei seletanud kuid alateadvusesse jooksis info. Pärast filmi vaatamist oli inimestel Coca janu.

Eesti võiks sellest õppust võtta. Selle asemel et reidis peaks lugema iga mõne aja tagant 504 Gateway Time-out (Gateway on miski ettevõte?) võiks ju seal 0,1 sekundiks joosta ekraanilt läbi mõne firma produkt.

Esiteks: Selline reklaam ei hakka närvidele (kuna seda pole näha).
Teiseks: See mõjub!

Somnambuul - Haldjamälestus

Kell on pool 5. Öösel. Või on see hommik? Igatahes üle südaöö 4 ja pool pügalat.
Kas ma plaanin magama minna? Jah, ühel hetkel kindlasti. Aga mitte siin ja mitte praegu.
Tegin just endale tassi Special Teed (sidruni lõigud, natuke teed ja topeltkogus suhkrut), tõin hunniku mandariine ja ühe sokolaadi. Valge. Loomulikult.
Kuulan (Björk - Björgi - Björki) Björgi viimast albumit.
Torm väljas on otsa saanud. Kas aga ka meie sees?
Aevastan.
Mul tuli hetk tagasi Niiiiiiiii Suuuur Vaim peale. Umbes sama suur kui Araabia poolsaar. Või veidi väiksem. Või suurem. Igatahes suur.
See Idee sööb end minu seest välja. Tunnen valu. Maos. Kui ma oleksin lepatriinu, kas ma tunneksin samas organis valu? Kas mul oleks see olemas? Kui ma nüüd kunagi ühte antud mardikalist(?) kohtan, siis küsin. Aga ma olen kindel et selleks ajaks läheb meelest ära. Ma unustan ju nii palju asju.
Täna (kella järgi vaadates siis eile) tuli poole 7me ajal õhtul meelde et ma pole midagi söönud.
Ja lehe unustasin postkastist tuua. Mitu päeva. Et siis lehed.
Björk kõlab hästi. Tee on hea.
Vaim sööb endiselt. Ma armastan seda tunnet. Kahjuks/õnneks ei saa ma seda reguleerida. Kui ta tuleb, siis ma naudin. Ta annab endast märku. Kraabib ja sülitab ja hammustab ja lööb ja põletab ja kipitab ja torgib.
Ahh, ma pidin täna vanaema pool käima. Nüüd on vist liiga hilja.

Lasen Vaimul nüüd oma tööd teha.
Ja Björgil laulda.

<- ääremärkus ->
Lugemistempo on sarnane Tricky laulmis(?)tempole. Kui ma oleksin hästi Tark (Umbes sama tark kui Üks Mees keda ma kunagi telekas nägin. Või unes. Kuskil nägin.), siis ma ütleksin ladinakeelse (?) väljendi siinkohal.
Tempo määramiseks.
Aga kuna ma olen veel Targem (haaaaa!), siis ma selliseid pisiasju ei leia kiiiresti ja korraga enda meeletutes kogustes peas paiknevast Tarkusemassist kätte.

Kui detsembril on Ots käes, siis püütakse teha olnust Kokkuvõtteid. Väldin seda.
Sel aastal olen praeguse hetkeni suutnud eest ära joosta.

Järgmistelt olümpiamängudelt toon Eestile kuldse medali kui antud ala pannakse kavva. Seisan pjedestaali kõrgeimal astmel, kuulan hümni, pilgutan fotoaparaatide välkude klõpsimistest tingituna silmi tunduvalt väiksemate intervallide tagant kui tavaliselt, tunnen kuidas pisar künnab enda vagu mööda mu põske allapoole, vaatan sinist ja musta ja valget värvi sisaldava trikoloori kerkimist helesiniste Windowsi pilvede (vajab pikemat seletust?) suunas, mõtlen lillekuhjale millega mind üle külvatakse lennujaama mind vastu võtma tulnud rahvahordide poolt. Peaks vist juba välja valima kuhu ma enda ausamba lasen püstitada. Väga suure tõenäosusega Kiku Aasta Naissportlase katkematu ahel puruneks mu sõrmede vahel kildudeks.
Kuid seda ma ometi ei taha. Seega jääb Eestil üks kangelane olemata. Üks medal tulemata. Kiku, ma ohverdan enda ja Eesti edu Sinu nimel!

Hakkan hoopis koaalakaruks!

Mari Boine - Gula Gula