Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Mulle üldse ei meeldi kui ma pean valdkonnas, milles pean end natuke kõrgematasemelisemaks kui tõeline juhmard, kellegi abi paluma.
Nagu hetk tagasi.

Samas viimasel ajal olen muutunud... Ükskõikseks? On vist see sõna, mida ma mõtlen.
Niiet üsna ükskõik.

Eilne mõttetera:
Parem siga põõsast püüda, kui vasikat väljal.

Hästi tore on olla taas Tartus.
Linn on muutunud. Mina olen muutunud.

Aga ainuüksi Linn tekitab sisse Selle Tunde. Selle Tunde, mis oli ka siis.
Tunde, et nii ongi Õige.

Ja kuidas ma saangi end sellises keskkonnas halvasti tunda?


Hommikuses loengus käis deja vu mul kallal. Need hetked panevad mind mõtlema. Aga neist mõtetest kirjutan kunagi hiljem kuna hetkel pole mul piisavalt aega.
Lühikesed ja kiiruga kirjutatud mõtted pole Mõtted!