Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Kõigepealt oli kuskil aasa peal inglise keele kursus hispaanlastele. Vist. Ma ei saanud aru kes need olid. Üks tumeda peaga mees kes minust vasakul istus, oli üsna rumal. Kui temalt midagi küsiti siis ta vastas, aga hoopis midagi muud.

Istusin A. süles ja palusin et ta näitaks enda keeleneeti. Ma ei mäleta, kas ta tegi seda.

Proovisin rääkida, aga sõnad ei tulnud suust välja. Õnneks polnud olukord nii hull kui Neol, kellel suu kasvas kinni. Aga need sõnad, mida ma ütlesin, polnud arusaadavad kellelegi teisele.

Midagi juhtus veel. Aga ma täpselt ei mäleta, mis.
Igatahes hästi võimas tunne oli sees.

Ärgates olin seest aga sama tühi (võibolla isegi tühjem. On see võimalik?) kui eile õhtul.

Üks mees tahtis saada Heaks. Ta ei teadnud, kuidas saada lahti Pahast, mis oli tema minevikus. Selles tumedas kujus, kes kõndis tema järel. Kuju venis vahel pikemaks, vahel imendus justkui pooleniski maapinna sisse. Kui mees keeras päikesepaistelisel päeval end päikese suunas, ei näinud ta kuju. Mitte et kuju oleks oma eksistentsist lahti öelnud vaid päike lükkas ta mehe selja taha.

Mees nuttis.
Mees karjus.
Mees palus.
Mees peksis.
Mees andestas.

Kuid kuju ei eemaldanud enda külmi käsi mehe ihult.

Ühel õhtul, kui mees oli leppimas Heakssaamise katse ebaõnnestumisega, vaatas ta aknast välja. Ta nägi pilvi. Ta nägi puid. Ta nägi sinist taevast. Ta nägi ilu.
"Võibolla saan ma Heaks, kui seisan selle ilu sees. Lasen tal endasse imenduda", mõtles mees. Ta läks õue.

Mees seisis. Ootas. Seisis. Seisis. Ootas. Ootas.
Kuju ootas. Seisis. Ootas. Ootas. Seisis. Seisis.

"Võibolla saan ma Heaks, kui seisan vihma sees. Lasen tal enda Paha ära uhada", mõtles mees.

Mees ootas vihmas. Seisis vihmas. Ootas vihmas. Ootas vihmas. Seisis vihmas. Seisis vihmas.

Mõne päeva pärast läks mees õue. Ta vaatas pilvi. Üksi. Ta vaatas puid. Üksi. Ta vaatas sinist taevast. Üksi. Ta vaatas ilu. Üksi.

Huvitav, kas praegu seisab keegi selles suures vihmas ja loodab Heaks saada?
Mida võimsam vihm, seda tugevamini hoiab Kuju kinni?

Ärkasin. Võtsin telefonil äratuse maha. Iga kord, kui ma pean kuhugile mingil ajal minema, panen äratuse peale, sest ma ei tea mis kell ma magama lähen ning mis kell ärkan.

Lükkasin arvuti tööle. Lugesin meili. SEAL postkastis polnud ikkagi vastust. Lootus läinud. Käisin pesin juuksed ära.
Ronisin tagasi arvuti taha. Lugesin uuesti meili ja kirjutasin vastu.
P. ütles msnis et tal on hull päev. Ma eeldan, et töö juures.

Uus meil. Kirjutasin vastu. Vanaema tuli külla. Tõi mulle jogurtit, juustu ja kartulikrõpse. Neid viimaseid vist seepärast et venda pole. Tema ei või saasta süüa. Sportlane ju ikkagi! Ohh, kui nad vaid teaksid mis saasta ma vennale vahepeal ostan. Ma lihtsalt olen nii hea õde.

Mõtlesin et kas väljas on soe või mitte. Hetk hiljem küsis K. seda minu käest. Eeldasin et päike=soe. Läksin õue. Üks vanamees jooksis mööda teed. Kas vanurite puhul üldse saab kasutada väljendit jooksma? Kartsin et buss on juba ees. Samas neid vanureid ei tea kah. Jooksevad niisama! Taat aga üritas trammi peale jõuda. Jõudiski!

Bussijaamas oli üsna jahe tuul. Hämmastaval kombel polnud paranähtust meiega koos liiklemas. Bussijuht surus mündi ja pileti mulle peaaegu peopesa naha sisse. YOU BASTARD!

Mõtlesime et kas ema-isa-vanaema-vanaisa-koera-kassi-õe-venna saatjaskonnaga lapsed trügivad dokumente viima esimesel päeval või hiljem. Kumbasid on rohkem, kas neid kelle vanemad ähmitsevad "Vii kohe! Ära jäta viimase minuti peale!" või neid, kes ei tea täpselt kuhu tahavad kandideerida ja mõtlevad veel veidi.

Käisin apteegis saialillesalvi ostmas. Jalg on ikka veel valus.
Liikusime raamatukogu suunas. Uurisin K-lt mis on lausekujund ja mis kõnekujund. Ta ei rääkinud. Arvan et ta on liiga erudeeritud et vastata mu matslikele küsimustele. Lähme vist esmaspäeval päälinna. Pean saatma M.-le meili ajaga mil lasen tal aparaadi endale pidulikult üle anda.

Üks onu värvis raamatukogu ees midagi. Haises. Võtsin ühe raamatu. "Eelmise sajandi Eesti kirjandus" Tegelikult tahaksin ma hetkel hoopiski teist lugeda. Aga aega pole. Samuel Beckett "Godot'd oodates". Sain teada et Kõusaare-Kadri on veel ühe raamatu üllitanud. Huvitav, kas ta on nüüd raamatusse sisu ka lisanud? Eelmisel ta selle unustas. Või trükikoja aps.

Seadsime sammud uue giga-hüper-super-maksimarketi suunas. Tee peal mõtlesime et võiks meie kauaaegse iidoli I. juurest läbi minna. Aga temaga pole mitte millestki rääkida. Kahju. Ja helistada ma ka ei saa, et tal juhet kokku ajada. Ta juhtmestik on nii amatöörlik, et mul pole sellega midagi peale hakata. Tee ääres oleva maja neljandal korrusel elas K. Käisin tal korra külas isegi. Ta oli nii vahva. Nüüd on ta vist Viljandis. Pole teda umbes 5 aastat näinud.

Market oli market. Alguses oli muusika (paaniflööt?), mis minule mõjub vastupidiselt sellele mis ta mõju peaks olema. Aga siis nad avastasid Hedvigu plaadi. Nii lahe.
K. rääkis et nende teaduskond on tõeliselt arhailine. Küsimusele et kas ta pidi enda bakalaureusetöö kivisse raiduma, sain jaatava vastuse. Ma loodan et ta tegi nalja. Või...?

Kui Baari-Maarit suutis endale nii täiusliku nimekombinatsiooni saada, siis püüdsime mõelda, misnimelised peaksid kandideerima tõsieluseriaali "Buss" et saaksid samalaadselt kena nime.
Bussi-Kristi ja Bussi-Kusti.
Kuna ma pole kumbki neist, siis järelikult minu telekarjäär ei alga sealt.

Silla peal olid kaks noormeest. Kaugelt olid poisid nagu ponksid. Lähedalt oli üks aga S. Mul pole õrna aimugi, miks kunagi arvati et mul temaga mingi teema oli.

Mis vahe on jõgiromaanil ja panoraamromaanil? Peale selle et kui viimast kasutada, siis on võimalus jätta targemat sorti inimese mulje.

Jõudsin koju. Polnud jõudnud täna veel midagi süüa. Jõllitasin tükk aega külmkappi. Võtsin bonaqua pudeli ja ronisin arvuti taha. Uus meil. Kirjutasin vastu.

Marssisin taas külmkapi juurde. Kuna ma söön niigi vähe, siis ma pean hoolikalt valima, MIDA söön. Sest ma ei saa ju millestki suhteliselt jamast kõhtu täis süüa. Kui küsitakse "Mida sa sõid eile?", siis on kuidagi veider öelda et suitsupekki (Tervitan siinkohal K. vanaisa).

Otsustasin hoopis mõned kartulad koorida. George Michaeli plaati olen juba päris kaua kuulanud, valisin paar uut üllitist täitmaks mu kuulmismeeli köögis toimetamisel. Tori Amos "Strange Little Girls" ja Everything But The Girl "Temperamental".

Sel ajal kui kartulid keesid, rikkusin isu tomati-vorsti-võileivaga (sest sai teeb paksuks) ära. Sirvisin veidi tänast Ekspressi.
Uus meil. Kirjutasin vastu. Sõin kaks tükki piparmünditäidisega shokolaadi. Mulle meeldis shokolaaditükkidega Vau piparmündijäätis. Enam nad seda ei tooda. MIKS?!

Jäin ootama mil K. valmis saab. Vaatasin korraks telekat. Ei midagi. Lükkasin VHSi (jah, olen vanakoolikas, aga mulle meeldivad VHSid. Kui seda linti kerida, siis tuleb nii mõnus hääl) sisse ja vaatasin South Parki veidi.

Sidusin jala kinni, ukerdasin ratta keldrist välja, parkisin ta maja ette murule, käisin toas, võtsin uisud kaenlasse ja jäin maja ette K-d ootama.
Ma ei oska endiselt pidurdada. Üks auto oli vasakult lähenemas, kiirendasin veidi hoogu.

Ma kahtlen kas Kirumpääl kunagi üldse kindlus olnud on. See nn "varemed" koosneb ühest kivihunnikust. Ja ma pole kunagi pilti näinud. Tervikust.
10 kilomeetrit sai läbitud üsna kenasti.

Mu mõte et alati peab olema fotokas kaasas, iial ei tea ette mida lahedat näha võib, sai kinnitust kui K. rääkis kuidas ta nägi eelmisel suvel (vist) glamuuridaam I-d uiskudega mööda teed komberdamas.
"Spordilembene I. kodukülas". Teisel pool ookeani saab selliste piltide eest väga korralikku raha. Huvitav, kas Eestis ka?

Vaatasin seriaali, millest ma olen üsna sõltuvuses, tänase osa ära. Sõin õuna ja kaks tomati-singi-võileiba. Uus meil. Kirjutasin vastu.

Nüüd olen päris tükk aega seda sissekannet kirjutanud. Ja täna ei saanud taas grammigi õpitud. Häbi mul olgu! Ongi...

Lähen loen veidi Hugo ja Sand'i loomingust. Ning siis magama.

Homme õpin! Päriselt.

Tähendab, ma ei usu ka nii, et kõik (nagu näiteks päkapikud) peaksid olema PÄRIS päriselt olemas nagu leib, mida saab lõigata ja hammustada. Üldse mitte. Aga jama pole nad ju ka mitte, nad on olemad hoopis kuidagi teisiti. MÕTTES! Mõtted on ju PÄRISELT olemas? Ma ei saa aru, miks peaks kõike saama käega katsuda. Inimesed on ikka hirmus imelikud küll. Paljut ei saa ju käega katsuda. Näiteks mälestust. Mälestused on seepärast PÄRIS, et nad on kunagi tõeliselt juhtunud. Aga ega inimestel ei ole sugugi alati täpselt nii meeles, nagu kõik juhtus, nii et ka mälestused pole üleni PÄRIS. Ometi ei kahtle mälestuste tegelikkuses keegi, kuigi ka nemad on ainult veel mõttes olemas.

- Aino Pervik „Kallis härra Q“


The Coral - In The Morning

Vahel ma ei saa üldse millestki aru. Sinust ega temast ega endast.
Ma tõmban justkui sõrme raamatu vahelt ära, lugemise järg läheb sassi ja vahin tuima näoga tühjusesse. Kas ma ootan sealt kedagi? Tühjusest.
Või ma ise peaksin sinna minema? Või on tühjus lihtsalt kõrvaline atribuut mis haarab mu tähelepanu liigselt endale.

Tahan olla ise tühjus...

Massive Attack - Teardrop

Enne istusin üleval ja tundsin, kuidas olemisse tekkisid augud. Aeg-ajalt taipasin, et ma ei kuulnud, mida räägiti, olin kuhugi eemale ära vajunud. Ei tea, kuhu. Siis tulin jälle tagasi. Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida. Siis lõin jälle käega.

- Peeter Sauter "Indigo"

Mu suurim hirm, kurivaim kellega ma jooksen võidu, sai hetk tagasi numbrilise näitaja endale kaela.
13.juuli kell 10.00

"Frankensteini" autor Mary Shelley oli Inglise romantismiaja geeniusluuletaja Shelley naine.
Issand, kui rumalana ma end tunnen.
Markii de Sade värki teadsid enne mind vist küll kõik mõtlevad isendid.

Dolores, laula!

Esimest korda 17 aasta jooksul ei õpi ma selleks, et kuskilt välja saada vaid et sisse ronida. Richteri võta-kätte-ja-tee-end-targaks skaalal on üsna väikesed numbrid. Ja eile algas juba juuni. M-A-S-E-N-D-A-V!

Lükkasin voodis jalad seina peale üles, vahtisin lage, mõtlesin ja lugesin Liisi Ojamaad. Teda saab lugeda nii isiklikuks. Või ma lihtsalt teen seda.
Loen.
Isiklikuks.

Olen alati arvanud et filmide ja raamatute ja laulusõnade sõnum peaks olema globaalne-isiklik. No et kesiganes seda vaatab/loeb/kuulab, saaks sealt välja noppida Selle mis toob antud teose tema maailma. Võibolla seepärast ma ei ole Star Warsi fänn, sest ma ei suuda leida isiklikkust enda ja lasermõõkade vahel. Või ma lihtsalt ei oska seda otsida.