ja püüan
Keegi ütles täna "Vanemaks saades muutun enesekriitilisemaks. Või hakkan ma realistlikumalt nägema?".
Nii palju, kui mu pool kõrva (ma küll ei tea, millega teine pool hõivatud oli. Aga ma tean, et ei Kuulanud teda. Vaid kuulsin) tema jutust meelde jättis, rääkis ta tahtmiste muutumisest ajateljel.
Mõned minutid tagasi mõtlesin ma, et mul on temast kahju. Et ta ei pürgi Selle suunas, mis talle huvi pakub. Selle suunas, mis Ongi Elu.
Aga nüüd ma mõistsin, et ma ise teen samamoodi.
Küll natuke teises valdkonnas olevate tahtmistega. Kuid minu tahtmine on rohkem tahtmine kui laud.
Keeruline? Mis nimelt? Kõik? Eimiski?
Arvatavasti.
Ja keegi ei näe... Ei saagi näha.
Kas hinged tulevad külla vaid hingedepäeval süüdatud küünaldega? Neile antakse vaid üks päev Siia tulekuks?
Nii lihtne on tekitada lauale põlema kaleidoskoopne küünaldekomplekt.
Nii lihtne, nii valus.
| 
Hingedepäev, 2. november 2005, kolmapäev
"Ja nüüd tõuseme natukeseks püsti ja mõtleme kõigile neile inimestele, kelle me aineringesse oleme saatnud..."
(bioloogia õpetaja)
4:19 PM, november 09, 2005
Rivo:
Mõttes mis 'samamoodi'? Nii, nagu oli Enne mõtlemist?
Või nii, nagu Pärast?
Aga tead sa, et pole olemas 'samamoodi't?
On olemas sarnane. Sest see Mõtlemine lisab omalt poolt midagi sellesse Olemisse. Või võtab ära. Ei, tegelikult asendab. Kogus on stabiilne, muutub kvaliteet.
8:44 PM, november 09, 2005
Näita ennast