teisipäevane hullus
See oli tõeline teadlik enesetapp kui me hakkasime liikuma linna ääre suunas et häälega tartusse minna. Lennuk lendas hästi madalalt. Kui ma oleksin teadnud, et see jääb lähiajal üheks ilusamaks ja positiivsemaks tundeks, siis ma oleksin seda rohkem nautinud.
Ma tõeliselt armastan seda et iga kord kui liikleme, on meil iga juhi jaoks erinev identiteet. Peaks kunagi äärmiselt ekstreemse variandi valima a la suahiili pärismaalased kes suhtlevad isegi endale arusaamatus keeles. Või morsekõrid. Või siis eksmehe eest põgenev naine ja mehe õde.
Veidi enne Mäo risti. Teisipäeva külmusekese. Ma ei tea kuidas me end sellest eluga välja suutsime keerutada. Väga karm. Autos olles oli ilm aga super. Nagu talvine postkaart. Paks lumi raagus puudel. Ooo, ja kuidas ma sain unustada - LUMETORM!
Punaste pükstega inimene Põltsamaa ristis oli kummastav. Sel hetkel arvasin ma et antud päeva kummastavaim persoon. Aga ma eksisin. Mõnus vene muusika. Armas juht. Ebameeldiv sihtpunkt linnas.
Vanadel inimestel on kas suhtlemisvaegus või nad peavad end äärmiselt elutarkadeks ning püüavad siis nooremaid, kes nende käest midagi küsivad, juhtida Tarkuse ja Teadvuse teele. Aga kui ma olen sellel teel kuid pisikese oja ületamisel vajan ma abi. Miks nad kohe tahavad suurt laeva tellida ning liikluse sulgeda laevaliikluse ümberorganiseerimise tarvis?
Tulgem tagasi eelpool mainitud teema juurde - kummastav persoon. Ma tõesti ei mõista autojuhte. Kahe korraliku välimusega noore naissoost isiku edasitransportimine on välistatud kuid veidi ebameeldivalt lehkava ning räpase välimusega 47 aastais naine saab nigu klõpsati! peale. Kas keegi seletaks mulle autojuhtide psühholoogiat veidi?
Aga lõpp hea. Kõik hea? Ootan lähipäevil haigestumist. Joon teed, kannan kahte paari villaseid sokke ja istun paksu teki sees. Vaatame mis saab.
Aga praegu on taevas Täpselt Selliselt sinine nagu mul ühe pildi jaoks vaja on. Panen end paksult riidesse ja naudin külma, fotostamist, Kings Of Convenience'i plaate ning mõtet peagi sooja tuppa naasmisest.
Ma tõeliselt armastan seda et iga kord kui liikleme, on meil iga juhi jaoks erinev identiteet. Peaks kunagi äärmiselt ekstreemse variandi valima a la suahiili pärismaalased kes suhtlevad isegi endale arusaamatus keeles. Või morsekõrid. Või siis eksmehe eest põgenev naine ja mehe õde.
Veidi enne Mäo risti. Teisipäeva külmusekese. Ma ei tea kuidas me end sellest eluga välja suutsime keerutada. Väga karm. Autos olles oli ilm aga super. Nagu talvine postkaart. Paks lumi raagus puudel. Ooo, ja kuidas ma sain unustada - LUMETORM!
Punaste pükstega inimene Põltsamaa ristis oli kummastav. Sel hetkel arvasin ma et antud päeva kummastavaim persoon. Aga ma eksisin. Mõnus vene muusika. Armas juht. Ebameeldiv sihtpunkt linnas.
Vanadel inimestel on kas suhtlemisvaegus või nad peavad end äärmiselt elutarkadeks ning püüavad siis nooremaid, kes nende käest midagi küsivad, juhtida Tarkuse ja Teadvuse teele. Aga kui ma olen sellel teel kuid pisikese oja ületamisel vajan ma abi. Miks nad kohe tahavad suurt laeva tellida ning liikluse sulgeda laevaliikluse ümberorganiseerimise tarvis?
Tulgem tagasi eelpool mainitud teema juurde - kummastav persoon. Ma tõesti ei mõista autojuhte. Kahe korraliku välimusega noore naissoost isiku edasitransportimine on välistatud kuid veidi ebameeldivalt lehkava ning räpase välimusega 47 aastais naine saab nigu klõpsati! peale. Kas keegi seletaks mulle autojuhtide psühholoogiat veidi?
Aga lõpp hea. Kõik hea? Ootan lähipäevil haigestumist. Joon teed, kannan kahte paari villaseid sokke ja istun paksu teki sees. Vaatame mis saab.
Aga praegu on taevas Täpselt Selliselt sinine nagu mul ühe pildi jaoks vaja on. Panen end paksult riidesse ja naudin külma, fotostamist, Kings Of Convenience'i plaate ning mõtet peagi sooja tuppa naasmisest.
| 
Näita ennast