AJALOOÕPETAJA
Lugesin mõni aeg tagasi ühest blogist:
"Kas teie usute, et armastusse on võimalik haigestuda ja surra?"
Ma arvan, et on.
Nakatumine toimuks vaimsuse piirides. Tunded. Mõtted. Nad halvavad ajutegevuse. Kui aju tegutseb ühte rada ja keha teist, siis mõnda aega peab niiviisi vastu. Ühel hetkel jõuaks kätte plahvatus. Vaimne plahvatus. Siis, kui armastust saab liiga palju ja vaim enam vastu ei pea (Või on vaim elastne? Aga KUI elastne?).
Pärast plahvatust oleks tühjus. Vaimuta keha on hukule määratud.
Aga kas armastuse puudumisse on võimalik haigestuda ja surra?
Arvan et seda protsessi on võimalik valutumalt ja loogilisemat rada pidi läbida kui eelmist (armastuse üleküllus). Siin ei toimuks vaimu plahvatust vaid selle kärbumine.
Ma ei tea, kumb oleks valusam. Võibolla esimene. Seal oleks kukkumine liiga kõrge. Kärbumine oleks aeglane protsess mida ise eriti ei tunnekski. Ühel hommikul hambaid pesema minnes lihtsalt avastad et keha on endiselt voodis.
Isegi külma vee põse peale puristamine ei aitaks.
Isegi Suntribe laul ei aitaks.
Isegi talla alt kõditamine ei aitaks.
Isegi Mittemiski ei aitaks...
Thom Yorke, Unkle & DJ Shadow - Rabbit In Your Headlights
| 
Näita ennast