METS
Olen vist meditsiini-aps.
Kaksik, kelle kaksik ma olen, ei sündinud koos minuga. Tegelikult sündis. Aga mitte füüsiliseks indiviidiks. Tegelikult ka selleks sündis ta.
Nimelt on ta minu sees. Isegi kui röntgenkiired ja ultraheli teda ei tuvasta, ei tähenda, et teda poleks. Ma tean et on. Minu keha! Mina tunnen!
Aga ta pole sellistlaadi kaksik nagu tüüpiliselt. Meis pole mitte midagi ühist peale ühe keha. Oleme üksteise vastandid.
Ta annab iga x intervalli järel enda võimuvahetusest märku. Ei, ta ei saada postkaarti. Ei helista ka. Isegi ei näpista mind seestpoolt. Kaksikute värk, ma lihtsalt tunnen.
Mõne aja pärast juhib tema mu käitumist. Mu mõtteid. Mu tundeid. Olen vaid keha kes aitab tal end peeglist näha.
Kas ma juba mainisin et me oleme üksteise vastandid?
Miks ma ei võta võimu lihtsalt üle? Ma ei saa. Ta on liiga tugev. Või mina liiga nõrk. Või mõlemat.
Ma tahaksin homme üht. Kuid tema stsenaariumis see punkt puudub. Tahaksin pliiatsit, millega saaksin tema tegevuskavva mõned enda soovid lisada. See on umbes sama sürr soov, kui "Ma tahaksin olla mängukaru, kanda Mick Jaggeri pluusi ning enda privaatraketiga Saturnile lennata".
Our Lady Peace - Superman's Dead
| 
Näita ennast