Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Pisike tüdruk, kes bussis mu ees istus ütles 8 minutiliste intervallide järel lauseid a la
"kas me lähme põlvasse?"
"kaua me sõidame veel põlvasse?"
"kas me lähme põlvasse?"
"kas põlva on rohkem tartu või tallinna juures?"
"kas me lähme põlvasse?"

Alguses oli veidi tüütu. Jalg valutas ja mõtted tiirlesid superhelikiirusel siia-sinna-tänna-kaugele-ja-siia-tagasi-ning-jälle-ära.

Aga ühel hetkel kõik muutus. Tüdruk viskas jope laia kaarega endast eemale. Oli kuulda õrna kitarrihelinat mis aja möödudes valjenes. Eespool ridades istunud inimesed pöörasid aeglaselt enda ülakeha minu suunas. Nende suud liikusid. Kuid mu kõrvu täitis endiselt vaid kitarrihelin. Kuulatasin. Hakkas kostma häält. Hakkas kostma tähti. Hakkas kostma sõnu.

Tüdruk mu ees keeras end ümber, tõusis toolile püsti ja korraga kandis ta punast seelikut. Võibolla kandis ta seda ka varem, kuid ma ei pannud lihtsalt tähele?
Ning ta hakkas laulma: "Me lähme Põlvasse"
Ning koor (ehk siis eespool istunud inimesed) mühises
"... vastu ööda, vastu ööda, vastu päeva..."

Peale 3 minutilist ettekannet sama äkki, kui see muusikalietteaste oli alanud, ta ka lõppes. Tüdruk haaras enda eemalevisatud jope taas õlgadele, istus toolile, eespool istunud inimesed pöörasid end traditsioonilistesse istumisasenditesse.
Ning helid sulandusid vaikusesse (vaikus sulandus helidesse?).

Justkui midagi polekski vahepeal juhtunud, mu jalg valutas endiselt ja mõtted tiirlesid superhelikiirusel siia-sinna-tänna-kaugele-ja-siia-tagasi-ning-jälle-ära.