SINU HOOLDE
Üks mees tahtis saada Heaks. Ta ei teadnud, kuidas saada lahti Pahast, mis oli tema minevikus. Selles tumedas kujus, kes kõndis tema järel. Kuju venis vahel pikemaks, vahel imendus justkui pooleniski maapinna sisse. Kui mees keeras päikesepaistelisel päeval end päikese suunas, ei näinud ta kuju. Mitte et kuju oleks oma eksistentsist lahti öelnud vaid päike lükkas ta mehe selja taha.
Mees nuttis.
Mees karjus.
Mees palus.
Mees peksis.
Mees andestas.
Kuid kuju ei eemaldanud enda külmi käsi mehe ihult.
Ühel õhtul, kui mees oli leppimas Heakssaamise katse ebaõnnestumisega, vaatas ta aknast välja. Ta nägi pilvi. Ta nägi puid. Ta nägi sinist taevast. Ta nägi ilu.
"Võibolla saan ma Heaks, kui seisan selle ilu sees. Lasen tal endasse imenduda", mõtles mees. Ta läks õue.
Mees seisis. Ootas. Seisis. Seisis. Ootas. Ootas.
Kuju ootas. Seisis. Ootas. Ootas. Seisis. Seisis.
"Võibolla saan ma Heaks, kui seisan vihma sees. Lasen tal enda Paha ära uhada", mõtles mees.
Mees ootas vihmas. Seisis vihmas. Ootas vihmas. Ootas vihmas. Seisis vihmas. Seisis vihmas.
Mõne päeva pärast läks mees õue. Ta vaatas pilvi. Üksi. Ta vaatas puid. Üksi. Ta vaatas sinist taevast. Üksi. Ta vaatas ilu. Üksi.
Huvitav, kas praegu seisab keegi selles suures vihmas ja loodab Heaks saada?
Mida võimsam vihm, seda tugevamini hoiab Kuju kinni?
| 
