AJALEHT
Teatraalsust meie ümber on palju rohkem kui algselt arvata võiks.
Kui ühel hetkel jääda lihtsalt seisma/istuma ja jälgida seda, siis võib tõesti öelda "Me kõik oleme näitlejad kolossaalses etenduses "Elu". Ainus erinevus on see, et meile on unustatud anda stsenaarium.".
Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis... Ma vahel valan mahla klaasi säärase liigutusega justkui oleksin ma suuuuurel laval ja mind jälgivad vägamitmed silmapaarid ning ma püüan antud liigutusega anda edasi emotsioonidevoogu minus.
Aga ma ei tee seda teadlikult. Hilisemal vaatlusel minevikku ma alles märkan. Oma tegevust.
Ma loodan et ma pole ainuke. Kes nii teeb. Muidu hakkab mul praegu väga imelik ja kõhe.
Imelikum ja kõhedam kui tavaliselt.
Huvitav, kas sellest ettekirjutatud rollist on võimalik ka välja astuda? Või oli stsenaarium varem olemas ja meid tehti sellele vastavaks?
Ravi Shankar - Fire Night
| 
Näita ennast