Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Inimesed muutuvad. Iga hetkega.
Sellel inimesel, kes ma olen nüüd, pole eriti midagi ühist (peale sama nime) inimesega, kes ma olin/olevat olnud 2 aastasena. Just nimelt olevat olnud. Sest ma ei mäleta ise seda. Kui ma vaatan pilte, siis ma näen Seda Mind. Aga ma ei mäleta ikkagi. Mitte et ma ei tahaks. Lihtsalt.
Ja 10 aasta pärast olen ma hoopis teine Mina. Kas ma siis praegust mäletan? Aga siis, kui vaatan pilte? Mida üldse peakski mäletama? Emotsioone? Üksikuid mäletamisväärseid kaadreid? Lõhnu? Midagi veel?
Tunded on need, mis ajas ei muutu. Muutuvad vaid hilisemad seisukohad antud valdkonnas.
Lõhnal on palju suurem mõju meile kui me oskame aimatagi. Ma mäletan täpselt kuidas lõhnas oranz rebane (ei, see polnud orav. kuigi teda andis selliseid vormida) mille oli toonud jõuluvana sel ajal kui me olime kirikus. Sinna on tõeliselt mitupalju aega tagasi. Aga kui ma tunnen seda lõhna, siis ma olen mõtteis Täpselt Seal. Istun tugitooli käsitoe peal, näen kuidas vanaema tuleb köögist ja on sama üllatunud, kui kuuleb jõuluvana külaskäigust, kui minagi.
Ja Ühe huulepulga lõhn toob endiselt mulle kõhtu liblikad. Ilma Selle Lõhnata ma arvatavasti ei mäletaks olnust Seda Tõelist ja Ehedat Emotsiooni.
Aeg muudab ka inimestevahelist olulisusenivood. Millest mul on kahju. Vaatasin just fotosid. Ühel perioodil oli mu Parimaks Sõbraks minu majas elanud Riina.
Ma ei mäleta temast enam eriti palju.
Ei mäleta ta juuksevärvi.
Ei mäleta ta häält.
Ei mäleta mis talle meeldis, mis mitte.
Tal oli vend. Noorem. Ott? Tanel? Midagi D tähega algavat? Martin? Oli jaaa Martin. Või? Ei, ma ei tea.
Kapist albumit otsides leidsin rihma. Selle rihma millega ma kerepeale sain. Hetk tagasi ma ei mäletanud et midagi säärast üldse juhtunud oleks olnud. Nüüd tean. Väga täpselt. Valu mäletan. Isegi seda t-särki mäletan mis mul seljas oli sel hetkel. Mäletan isegi seda kui tugevasti ma enda peos pitsitasin särgi alaäärt.
Ma ei taha Mitte-Mäletada osasid inimesi keda ma tean Hetkel. Ma ei taha et nende keskmine nimi poleks enam Õhk. Vähemalt kolm neist ei kao. Ma näen neid. Kuulsate ja edukate ajakirjades. Ühest muusika lehekülgedel, teisest fotokunsti ja kolmandast spordi.
Kardan. Kardan et kaob meievaheline tähtsusetase. Kas ma saaksin seda muuta? Ma ei tea.

You became a model and I became less than I was before. Now I only meet you on the walls.

ERA - Don't You Forget