Kakaosalude kakaopuud ei anna kookost, vaid kakaod!

Ma vist olen sõltuvuses. Blogidest. Või siis inimeste mõtetest.
See on nagu reidiga. Vaatad kedagi tuttavat, siis neid, kes teda kommenteerinud on, kes kommenteerijad kommenteerinud on jne. Nii olen jõudnud paari huvipakkuva blogini. Loen neid. Tihti. Ja ma Ootan uusi sissekandeid. Janunen nende järele. Mul pole õrna aimugi kes need inimesed on kelle kirjutised/tegevused/mõtted mind lummavad. Ma ei tea neist peaaegu mitte midagi. Peale selle, mida ma blogist teada olen saanud. Nad võivad olla kesiganes. Massimõrvarid. Keskealised keemiliselt ärarikutud juustega pereemad kes elavad enda fantaasiaid blogitamisega välja. Teismelised, kes arvavad et kogu maailma äng on neile suunatud. See võib olla kasvõi president.
Kukk või kana, noor või vana?

Aga huvitav on. Mulle meeldib teada. Igasuguseid asju. Kasvõi (esmapilgul) tõeliselt tühiseid ja mõttetuid.

Ma arvan et kuna ma pole kass, siis Uudishimu mind ei saa tappa.
Aga äkki olen ma tegelikult Ferdinand?

Kas on olemas selline mõiste nagu "mõtete taastöötlemine"?

Aga seda (mõtete taastöötlemist) me ju teeme. Keegi annab teada millestki mida ta mõtleb (selleks hetkeks on mõte tegelikult juba öeldu. ja kirjutades kirjutatu. kuid algselt oli see Mõte), siis see mõte tekitab minus mõtlemise protsessi. Kui ma nüüd enda Selle Mõtte (mille ma algselt kelleltki seiselt olin endasse imenud) väljastan, siis saab võibolla keegi teine mõttealge. Ja nii edasi.

Iga kord, kui ma arvan et Mõtlen midagi täiesti uut ja originaalset, siis tegelikult võib ta kuskilt kauget teed pidi mu enda Igivana Mõte olla.

Iga Uus on hästiunustatud Vana? Ju siis...

Kas teil pole vahepeal nii et paned ühe loo winampisse ja vägamitme aja möödudes avastad et pole sinna midagi juurde lisanud ning vaid seda Ühte Kuulanud?