PÄEV: NELJAS
Vahepeal tahaks kirjutada Kellestki.
Kellestki, kes on oluline.
Kellestki, kes jätab mu ükskõikseks.
Kellestki, keda pole olemaski.
Kellestki, keda ma mõtlen, et ta on.
Kellestki... Kõigist. Kõigest.
Aga siis ma kardan. Et äkki ta võibolla loeb. Ja ta saab aru, et tema on tema. Ja seda ma ei tahaks. Ei tahaks. Tahaks. Tahaks? Ma ei tea.
...
Mind on nii lihtne kurvaks teha. Üks... Vahel pole isegi ühte vaja. Piisab vähemast.
...
Ja mu aken undab ikka veel. See hakkab tasapisi hulluks ajama mind. Mina hakkan akent hulluks ajama.
//... you bleed just to know you’re alive ...//
| 
Näita ennast